Peps Vains ja Peepas Vainas
Postitatud 20. Feb, 2010 | 0 kommentaari
On laupäeva hommik. Selja taga on selle aasta üks tihedamaid nädalaid, ühtlasi üks emotsionaalselt toredamaid nädalaid. Lisaks
- neljale koolitusele/esinemisele kolmes eri linnas, millest üks ebaõnnestus ja kolm läksid korda
- võitis Kiku hõbeda,
- leidsin 2 uut raamatut (Coelho “The winner stands alone” ja Lou Marinoffi “The Big Questions”,
- vaatasin ma kinos ära filmi „Eli Raamat“ (Denzel Washington on üks mu lemmiknäitlejatest) ning
- anti Leedus ja Lätis kohalikes keeltes välja mu raamat „Kõige tähtsam küsimus“.
Sellest viimasest tahangi veidi rääkida. Sestap ka pealkiri – sest nõnda mu nime seal naabervabariikides väänatakse. Leedulased panid vähemalt raamatukaanele õigesti, raamatus sees aga oli ikka leedupäraselt.
Huvitav, kuidas üks raamat päris oma elu elama hakkab. Mulle vahest ikka meenub, et ma 2008. aastal selle kirjutasin, kuid minu igapäevateadvuses ta küll tavaliselt ei figureeri. Teinekord on isegi mul raamatu (ikkagi nagu oma laps või nii) ees piinlik, et ma ta niimoodi unarusse olen jätnud. Aga eks ta peabki oma elu elama – eelkõige koos nendega, kes seda loevad. Ja seda rõõmustavam on fakt, kui kuskil võõral maal päris võõras keeles inimesed selle kirjastavad, seal seda ostavad ja loevad.
See, et ta Lätis ja Leedus korraga ilmus oli kokkusattumus. Leedu tõlke lasin möödunud suvel juba ise ära teha. Kirjastuse VAGA omanikuga sain esmakordselt kokku ligi aasta tagasi. Peale pikki kirjavahetusi ning paralleelseid kõnelusi teise (Leedu suurima) kirjastuse Alma Litteraga otsustasin siiski VAGA kasuks. Läti leppe asjasid mulle välja mu tublid Läti kolleegid Ilze ja Anita. Eesmärk oli jõuda see valmis kolmapäeval toimunud Dienas Biznessi avaliku koolituse ajaks. Ja valmis ta sai.
Lapselikult ausalt öeldes tegid need läti ja leedu raamatud mulle suurt rõõmu ja heameel. Kohe päris äge oli. Üle hulga aja andsin jälle mitu intervjuud nii kirjutavale pressile kui raadiosse. Olen peale Eestis raamatu ilmumist end tahaplaanile hoidnud ning ka seda vägagi nautinud. Eile teel lennukisse lugesin üle mitu 2008. aasta sügise intervjuud, et meelde tuletada, mida raamatu ilmumise puhul siis toona öeldud sai. Päris tore oli ka neid vanu vestlusi uuesti üle lugeda.
Vot nii. Peps Vains ja Peepas Vainas. 2000 tk esimest ja 2100 tk teist. Vaatame, kuidas minema hakkab – loodetavasti saab mõlemas keeles varsti teised tiraažid juurde trükkida. Koos inglise keelse 1000-ga on siis tänaseks Kõige tähtsamat küsimust tehtud ca 20 000 tk. Muide, sahtlis on olemas ka venekeelne käsikiri. Ehk oleks järgmine samm hoopis selle kirjastamine?
Lõpetuseks veel ühest naljakast pildist. Mu kallis naine Jane ütles küll, no see on nüüd küll vägagi enesekiitmise maik juures – aga las ta olla. Mu Leedu kirjastaja messiboksi seinal olid eile üleval nende selle aasta alguse uudisraamatute autorite pildid. Kuna lisaks minu raamatule ilmusid neil just äsja „Võitja on üksi“ ning „Kapitali“ uustrükk, siis asetses noor algaja kirjanik Vainas kahe korüfee – Coelho ja Marxi – vahel. See oli üsna naljakas. Lisan ka pildi.
P.S. Selle jutu kirjutamisel saatis mind muusika filmist Da Vinci kood. Helilooja Hans Zimmer. Soovitan soojalt.