Motivatsioon, inspiratsioon ja eneseabi | Peebu Sahver

Kas kõik peavad siis unistama? (Eriti veel MASU ajal?)

Postitatud 15. Oct, 2010 | 4 kommentaari

Sõitsime eile lastega autos ning juttu tuli koolist, selle kodukorrast ja põhimõtetest. Robert ja Maria mõlemad õpivad Rocca al Mare koolis ja mina osalesin teisipäeval lastevanemate kogu koosolekul. Et end kooli elu ja asjadega (taas) kurssi viia, uurisin RAM-kooli kodulehekülge. Seal on kirjas, et kooli missiooniks on toetada maailma paremaks muutvaid unistusi ja nende teostamist.

Kui sellest eile siis autos juttu tegin, küsis Maria (9) korraga vahele: „Aga kas siis meie koolis PEAVAD kõik unistama?“ Vastasin, et ega see kohustuslik ei ole, kuid igal juhul on see üks normaalne, vajalik, loov ja inspireeriv tegevus. (Küllap vastasin tegelikult veidi teisiti, aga mõte jääb samaks).

Kirjutan sellest, kuna olen viimase aasta-paari vältel märganud, et kuna majanduskeskkond on olnud suht ettearvamatu ning tehtud plaanid paljuski korstnasse lennanud, siis on nii firmad kui ka inimesed sattunud nagu standby seisundisse. Mingisse paremate aegade ooteseisundisse. Ja kui plaanide ja eesmärkide panek tundub veidi mõttetuna, siis miks end masendada?

Taolises ooteseisundis kaob tavaliselt ära ka unistamine ja jääb alles päev-haaval elamine. Ega sellel ju iseenesest viga pole – budistid isegi kiidaksid seda kui olevikus elamise harjutust ning oskust. Samas, kui tulevikuvisioon hägustub või ära kaob, siis kaob ka lootus, ind ja elujõud.

Kuidas Sinul unistamise, parema tuleviku ette kujutamise ja eesmärkide seadmise-saavutamisega viimasel ajal läinud on? Kas oled sellest kõigest loobunud või hoopis vastupidi?

____________________

LISAN SIIA LÕIGU RAAMATUST “KÕIGE TÄHTSAM KÜSIMUS”, ptk 2 – Unista julgesti.

Restoran La Vie

C’est la vie. See on üsna tavaline väljend, kuid mulle pole see kunagi eriti meeldinud. “See on elu”. Enamasti tahetakse sellega öelda, et elu on karm, kuid meil tuleb sellega leppida. Kõige lihtsam vaste oleks eesti keeles minu arvates: “Mis teha!” Sageli kasutab seda väljendit lapsevanem või sõber, et selgeks teha – sinu ootused olid liiga kõrged.

Tallinnas avati hiljuti restoran C’est la vie. Minu arvates pole see restorani jaoks kuigi sobiv nimi. Huvitav, kui ma läheksin ja telliksin näiteks Caesari salati (mis muide on menüüs olemas ja vägagi hea) ning seda millegipärast parasjagu poleks, siis kas vastataks mulle nagu Nõukogude ajal, et Caesari salatit pole, kahju küll, aga mis teha. C’est la vie.

Aga sõnal la vie pole samas jälle midagi viga. Ma alustan oma koolitusi tihti sellega, et palun inimestel ette kujutada, et me kõik oleme kujundliku restorani La Vie kliendid, kus trükitud menüüd polegi. Sest tellida saab absoluutselt kõike.

Mida sina telliksid? Kõik on saadaval. Mõne roaga läheb kokal, tõsi küll, rohkem aega. Mõni asi on eriti kallis. Mõnel roal on nii peen ja keeruline nimi, et võid vaid oletada, mis asi see tegelikult on. Ja ega peen nimi veel ei tähenda, et toit sulle tingimata meeldib. Aga kõike saab. Esita ainult tellimus ning sa saad, mida tahad.

Mis siis, kui ka elus oleks nii, et kõik asjad on sinu jaoks võimalikud?

Muidugi on siin teatud erandeid. Sinu kodakondsus või sünnipära võivad teha võimatuks USA presidendiks või Inglise kuningannaks saamise. Või pole sind annetega piisavalt õnnistatud, et saada kuulsaks pianistiks või maletšempioniks. Või ka oma kodumaa presidendiks.

Aga kui sa elaksid maailmas, kus peaaegu kõik, millest mõelda oskad, on n-ö menüüs, siis mida telliksid? Suudad sa üldse uskuda, et selline asi oleks võimalik?

Millise nii-öelda restorani püsiklient sina täna oled? Kas seal valitseb haute cuisine? Või on see lihtne söökla? Või siis selline nõukaaegne “restoran”, kus nuga käib ketiga laua külge ja sa pead küsima, mida neil täna on, sest kuigi menüüs on kakssada nimetust ning iga roa kaal grammi täpsusega antud, pakutakse tegelikult ainult seapraadi?

Millises restoranis just sina eelistaksid käia? Kas eespool kirjeldatud piiramatu valikuga restoran La Vie meeldiks sulle? Usun, et kellelgi pole midagi selle vastu, et vähe paremas kohas süüa. Ning restoranis La Vie koostad menüü just sina ise. Menüü koostamise laiemalt levinud nimi on unistamine.

Purunenud illusioonid ja ununenud unistused

Mida ma mõtlen unistamise all? Unistamine on minu arusaamise järgi eelkõige mõtisklemine. Oletame, et sa istud üksi oma köögilaua taga, kohvitass käes. Mis mõtted sind kõige sagedamini külastavad? Mida sa oma kujutlustes näed? Mis on need asjad, mille üle sa iseendaga dialoogi pead, öeldes, et sa teeksid neid kindlasti, kui ainult oleks rohkem raha või aega või mõlemat? Mida sa igatsed? Millest su elus puudu jääb? Või kui sa oled üks neist vähestest, kel näib olevat justkui kõike piisavalt ning kõik korras, siis mis muudaks elu tänasega võrreldes veelgi nauditavamaks?

Aga mis siis, kui sul polegi unistusi? Või kui oled harjunud enda kohta ütlema, et ei tegele sellise tobedusega nagu unistamine. Selliseid inimesi pole ju vähe. Ja samas – me kõik oleme kunagi millestki unistanud. Kindlasti lapsepõlves. Aga mõned inimesed ühel hetkel lihtsalt ei unista enam. Enne kui unistamise teemaga põhjalikumalt edasi minna, on kasulik mõista, mis meie unistusi piirab või unistamise vaat et võimatuks teeb.

Me kõik oleme kuulnud keskea kriisist, mida nimetatakse veel ka “üleminekuperioodiks keskikka”. Paljud meist kogevad 35. ja 45. eluaasta vahel illusioonide purunemist. Selles vanuses tuleb enamikul inimestest leppida sellega, et osa lapsepõlveunistusi ei pruugi kunagi täituda.

Ma olen märganud, et nii mõnedki viskavad kogu unistamise-värgi üldse kõrvale. Nad kummarduvad ettepoole nagu künnihärjad, just nagu leppides igavese sõnnikuveoga issanda kesaväljal. Koolitustel viskan ma nalja, et Eesti põhiseaduse kohaselt tuleb pärast 20. eluaastat unistamist poole võrra vähendada, pärast 40. eluaastat on see aga täiesti keelatud. Mu isa on 69aastane. Kui ma küsisin, millest ta unistab, vastas ta, et loodab, et elutingimused maakeral oleksid jätkuvalt inimväärsed ning et ei käivituks kõige hullem võimalikest stsenaariumidest. Minu arvates pole seda unistamise jaoks just liiga palju.

Unistamine kui tegevus ise sisaldab ka varjatud alateadlikku negatiivsust. Kuna paljud unistused ei täitu iialgi, siis parem mitte unistadagi. Unistus, mis ei täitu, toob ju automaatselt endaga kaasa pettumuse. Mitu korda sa ikka sama reha peale astud! See oleks nagu vabatahtlikult oma teismeea vastuseta jäänud armastust ikka ja jälle läbi elada. Sulle nii väga meeldib see tüdruk (või poiss), sa aina unistad temast, kujutad ette, kuidas te käsi-käes kõnnite, ning ühel päeval võtad sa julguse kokku, et temaga rääkida – ning saad aru, et sul pole lootustki. Ta ei tea isegi su nime. Kui mitu korda me ikka suudame seda uuesti läbi teha? Ning me kaitseme end nii, et lõpetame üldse unistamise.

Me ei lenda liiga kõrgele. Me ei luba endale hulle mõtteid. Lendame madalalt. Nii kogu elu.
Isegi siis, kui sa kuuludki nende sekka, kes on unistamisest loobunud, kujuta endale vähemalt selle raamatu lugemise ajaks ette, et see pole nõnda. Kas või peida see raamat madratsi alla või kuuri taha ära. Keegi peale sinu ei pea sellest teadma.