Teised Peebu koolitustest
Riho Sarv – osales koolitusel Saavutama õppimine 3.-5. dets. 2009
Ma tahan Koera! Palunpalunpalun 
Ja ma ei tea, kuidas Sa seda teed aga 3-5 dets veetsin ma 3 suurepärast päeva kuulates maailma parima inimese mõtteid. Ma kuulasin targa mehe mõtteid, kes elab minu peas. Suur suur tänu Sulle!
Natuke ka märkidest.
Pärnusse jõudes ajasin ma hotellid sassi ja õigele rajale jõudes tuli teha metsapeatus. Kõik taas korras, tundsin jala all midagi. Tammetõru, a mozet prigaditsa… panin ma tõru taskusse. Kui viitsid kummarduda, leiad siit seemne millest kasvab suur ja võimas puu. ( kui viitsid tegeleda)
Hotellituppa minnes ja ust lahti tehes, vaatas mulle vastu pereisa, pooleaastane laps süles. Vabandust, sorri….misiganes, all lahendas letitüdruk olukorra mängleva kergusega, ulatades mulle sviidi võtme, vaatega merele. Me loome sulle parimad tingimused.
Saali poole minnes tuletasin meelde, mis sõnadega naine mind teele saatis (ikkagi ameerikamaa ajupesu ju) Ja palun vaata, et sa oma elutervet sarkasmi seal ei kaota. Koolitussaali siis külg ees sisse astudes, tuli kõlaritest aga nätaki, na-na-na-naa-na-na naa-naa Thunder! Ära pabista vana, siin on omad.
Ja teise päeva hommikusöögilauda maha istudes imbus vaikselt kõrva mängiv taustamuusika,
For what is a man, what has he got?
If not himself, then he has naught
To say the things he truly feels and not the words of one who kneels
The record shows I took the blows and did it my way!
Minu jaoks on siiani maailmas kaks meest, kes võivad seda laulu laulda- Sinatra ise ja Lennart Meri. Ma tahan vanaisa olles seda laulu laulda. Ja siiralt ja südamest.
Koolitus ise oli just see, mida ootasin. Ma sain teada, mida ma tahan. Ma sain naerda, ma sain nutta ja südamest.
Ahjaa, sütelkõnd! Ei saa üle ega ümber. Kusjuures vist 1993 olid vanalinnas Eeslitalli terrassil mingid välismaa tüübid, kes ka seda tegid ja lasid rahvast suht suvalt peale. Sai see pull siis valutult ära tehtud ja Pärnus oli mul parajalt raske ennast tõsisele kordusele motiveerida. Et nagu kuki-muki-värk.
Aga tead, mis juhtus.
Kohe koolituse alguses ununes naise manitsus skeptiku rollis olla ja olin nii kaasas ja kohal kui suutsin. Meditatsioon oli väga hea. Väga hea. Ja enne sütele minekut teadsin, et kui ma üle lähen- saan selle, millest unistan. Lihtne isiklik manual – Pilk ette- unistus, siis 1,2,3,4,5,6,7,8 ja kohal.
Aga juhtus see, et vahetult enne minekut hakkasingi põlve väristama. Et, aga, et mis siis, aga kas ikka…täiega jänes. Jube lihtne oli siis võtta oma tegevusmanual ette ja ära teha. Minu jaoks oli see vägagi illustreeriv kogu kursuse kokkuvõte. Eesmärk silme ees. Sammud ära teha. Kohal.
Ja kolmanda päeva õhtul, viimase pausi ajal tuli kokkuvõttev märk.
Olin õues ja jalutasin ja hotellist läks mööda noor naine musta koeraga. Ja see koer pidi pea otsast ära keerama, nii väga vaatas ta pikalt tagasi, vaatas eemalt mulle silma see koer. Nätaki.
Kui olin 13, tõi isa ühelt oma laisalt töökaaslaselt paksuks söödetud vene spanjeli. Me pidime ta maale viima ja metsavahi peresse andma, et koer saaks ikka päris elu ka elada. Ja see koer elas 2 nädalat meil mustamäel korteris. Kaks nädalat oli mul päris oma koer.
Ja see Pärnu koer tuletas mulle mu 30 aastat tagasi antud lubadust meelde.
Jah, mul on vaja uusi ideid, ma tahan lisakasumit, ma tahan septembris suuremat aiaga elamist, mul on…
Peep, aasta pärast, 20 detsembril, 2010 toon mina, Riho Sarv koju emase musta vene spanjeli kutsika. Punkt.
PS. Kui samavingelt edasi paned, võid Sa rahulikult paarikümne aasta pärast My Wayd laulda.
Loe lisa / Read more: