Keskendumine ja tähelepanu

12/11/2013

Teades, et kõlan kui kivipallur, ütlen hakatuseks siiski nii. Keskendumine on väga tähtis. Keskendumisvõime ja selle suurendamine on väga tähtis. Õigel hetkel selle võime oskuslik kasutamine on väga tähtis.

Ma ei võta endale täna ülesandeks ära kirjeldada seitsme sammulist keskendumise juhendit. Küll aga loodan, et mu mõtted, näited ja lood on ärgitavad Sind vajalikul hetkel olema tähelepanelikum, fokuseeritum ja keskendunum. Teadlikult ja häid tulemusi saades. Kirjutisel keskel räägin ka loo sellest, kuidas ma väga hiljuti kõigest sellest senisest hoopis sügavamal tasemel aru sain. See juhtus laulutunnis.

Keskendumise väärtuslikkuses pole ma kunagi kahelnud. Selles ei kahtle keegi. Näiteid, mis enamikule tuttavad on, on palju. Eksami sooritamine koolis või ülikoolis. Kaugushüppe (või ükskõik, millise sportliku soorituse) katseks valmistumine. Kadunud võtmete otsimine rohust. Vaevalise matemaatikaülesande lahendamine kodus õppides. Muusikapala või laulu õppimine ning selle veatu esitamine. Pingeline ja tähtis vestlus. Teksti ning tema õigekirja kontrollimine. Autoroolis liikluses orienteerumine, eriti autojuhikarjääri esimestel nädalatel ja kuudel.

Teist tüüpi tähelepanelikkust õpetas mulle esimest korda mu sütelkõnni õpetaja Tolly Burkan 2002. aasta oktoobris. Kui aus olla, oli toonane sütelkõnni instruktorite koolitus mu esimene intensiivne kokkupuude vaimsete õpetustega. Olin siis 34. aastane, just värskelt ära teinud suurt kära tekitanud Saku suurhalli koolituse 3000-le osavõtjale. Tolly õpetuse süda koosnes kolmest ideest ning esimene neist kõlas nii: „Pay attention!“ Ole tähelepanelik. Ta ei piirdunud seejuures sugugi mitte ainult sütelkõnniga. Ta rääkis elamisest ja olemisest üldse. Tähelepanu oli tema viis rääkida kohalolekust. Tänase jutu võtmes võib öelda ka, et ta rääkis toona läbi selle ka keskendumisest.

Mäletan oma vastakaid tundeid. Ühelt poolt ei saanud ma päris hästi aru, miks ta sellest nii pikalt räägib. Asi iseenesest ju lihtne. Ole tähelepanelik. Elementaarne, Watson. Teisalt näris mu hinge kahtlus, et ma päriselt ikkagi ei saa aru, millest ta räägib. Ja mul oli seda millegipärast piinlik endale tunnistada. Olin ju seni elus enamikest asjadest üsna kiiresti ja lihtsalt aru saanud.

Mati Alaveri tsiteerides on tõe kriteerium ikka praktika. Küllap on ka asjadest päriselt aru saamise kriteerium praktika, millegi tegemine ja seejuures millegi kogemine. Ja siis taipamine.

Mul ei kulunud õnneks esimese (tõsi, mitte küll väga sügava) taipamiseni jõudmiseks kaua. Tolsamal koolitusel oli kolmanda päeva õhtul pika raja sütelkõnd. Olin eelneval õhtul saanud mitu korralikku villi ning süda on üsnagi sügavale saapasäärde vajunud. Saades oma hirmust üle, suutsin mitu korda üle pika raja kõndides vist esimest korda elus väga tugeva kohaoleku tunnetuseni jõuda – teadlikult. Seejuures oli tulemus väga hea ning nauding sellest fantastiline. Mäletan seda tunnet siiani.

Mis eristab seda näidet loo alguses toodud näidetest? Lühidalt on selleks teadlikkus ning toimuvale justkui kõrvalt vaatlemine ning selle teadlik tajumine. Eelmiste näidete puhul on tähelepanu sooritusel ning tihti on see ääristatud mure või hirmuga. Kas ma ikka saan hakkama? Mis siis kui …?

Ei saa kiidelda, et toonasest kogemusest piisas. Kaugeltki mitte. Esiteks olen üle keskmise suur rabistaja ja mitme asja korraga tegija. Kes mind lähemalt tunneb, see noogutab praegu naeratades. Teiseks eeldab keskendumise, tähelepanu ja kohaloleku treenimine korduste arvu ning aega. Nagu iga muugi oskusega. Asja teeb eriti raskeks veel see, et näib nagu oleks tegemist millegi väga lihtsa ja meile niigi omase asjaga.

Jõuan nüüd ka lõpuks laulutunnini, mis ajendas mind kõike kirjutama.

Olen viimasel ajal võtnud hääle- ja laulutunde. Minu õpetaja on laulja ning lauluõpetaja Eda Zahharova. Käin ta juures üldiselt korra nädalas ja tund kestab 45 minutit. Arvan, et olen seni kokku võtnud veidi üle 20 tunni. Me pole esialgu hääleharjutustest (ja hiljuti ka vokaliisidest) kaugemale jõudnud. Mulle meeldivad need tunnid väga.

Alguses läks suur hulk aega sellele, et leida üles oma hääl. Siis harjutasime helide esitamist võimalikult loomulikul moel, ilma „esinemata“. Eda õpetab, et õige helikõrguse pärast on vaja vähem muretseda kui tooni loomuliku, otsekui rääkides esitamise pärast. (Lisan juurde oma oletuse, et see kõik eeldab siiski muusikalist kuulmist.) Kui häält loomulikult taasesitada, siis ei teki noodi tabamisega suuri probleeme. Need mõlemad asjad sõltuvad aga (just, arvasid ära) – keskendumisest.

Ma ei pea ennast kaugeltki veel väga heaks keskendujaks – eriti peale viimaste aastate õppetunde ja teadvustusi. Ma ei pea ennast ka sugugi halvaks keskendujaks. Näiteid selle kohta on elust palju võtta. Kõike seda arvesse võttes olin üsna üllatunud, kui märkasin laulutunnis järgmist.

Märkasin väga teravat seost kahe asja vahel – keskendumine ning laulu kvaliteet. Viimase all pean silmas nii autentsust kui täpsust. Keskendumise all peal silma laulmise hetkel ainult laulmisega tegelemise ja samal ajal laulmise peale mõtlemise. Kusjuures – sõna „mõtlemine“ on selles kontekstis isegi teatud mõttes vale. Kõige parem tulemus tuleb siis, kui tehes olla nii keskendunud, et mõtlemine asendub tehes taju ja tunnetusega. See oli tõeliselt teadvust avardav kogemus.

Niipea, kui mõte läks lauluklassist välja, oli seda hääles kuulda. Esialgu kuulis seda õpetaja. Pagan, kuidas ta seda küll märkab, mõtlesin endamisi. Mida aeg edasi, seda paremini märkasin seda ka ise. Olles sellest ise järjest teadlikumaks muutunud, on see mind ikka ja jälle siiski vaimustanud. Eelkõige just sellepärast, et see on mulle kätte näidanud oma mu enda piiratust. Ja seda olukorras, kus olen viimaste aastatega hakanud oma keskendumise võimest ja oskusest järjest paremini arvama.

Lisaks laulmisele on ka mitmeid teisi tegevusi, mis keskendumist, kohaolekut, tähelepanu ja fokuseeritust testivad ning arendavad. Samuti vahelduva eduga olen viimastel aastatel tegelenud joogaga, veidi ka meditatsiooniga. Samasse kategooriasse lähevad hingamisharjutused ning teised teadvust ja meelt avardavad praktikad.

Väga sarnaselt laulmisele mõjub ka pillimängu õppimine ja harjutamine. Lapsepõlvest mäletan toona ebameeldivat klaveriõpet. Praegu olen kolmandal katsel kitarrimängu õppida. Möödunud talvel ajas mind korraga mu keskpärasus iiveldama ning võtsin nõuks uuesti õppima hakata. Leidsin Artur Skrõpniku näol hea õpetaja ning olen teinud poole aastaga päris häid edusamme. Nüüd kuluks ära paar kaaslast kellega aeg-ajalt koos muusikat teha. Arturi sõnul pidavat see tooma endaga kaasa kvantarenguhüppe. Kui Sul peaks olema on sarnast koos muusika tegemise soovi, siis anna teada ja arutame, kas maitsed, iseloomud ja ajad sobivad.

Kokkuvõtteks – elagu tähelepanelikkus! Elagu keskendumine! Elagu kohaleolek