Märka..
Postitatud 17. Dec, 2009 | 5 kommentaari
Selle saatis mulle täna Tõnu Valdur.
Washington, metroojaam külmal jaanuarihommikul 2007.
1 mees mängib viiulil Bachi 6 lugu umbes 45 min. Selle ajaga läbib jaama umbes 2000 inimest, enamik neist läheb tööle. 3 minuti pärast keskealine mees märkab kedagi muusikut mängivat. Ta aeglustab sammu, aga siis kiirustab edasi.
4 min hiljem: Viiuldaja saab oma I$ : 1 naine viskab selle ta mütsi & jätkab peatumata oma teed.
6 min hiljem: Noor mees nõjatub seinale kuulates teda, siis vaatab oma kella & läheb edasi.
10 min hiljem: 3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatub jälle vaatamaks viiuldajat, aga ema tõmbab teda kõvasti & laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub kõikide lastega. Eranditult iga lapsevanem sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.
45 min: Muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud veidi aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist endisel sammul. Viiulimees kogus 32 $.
1 tund: Interpreet lõpetab mängu & vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Ei mingit reaktsiooni.
Keegi ei teadnud, et mängis viiuldaja Joshua Bell, suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukaimaid palu, mis iganes kirjutet, viiulil, mis väärt 3,5 milj. $. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 $.
See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, selle organiseeris Washington Post osana sotsiaalsest eksperimendist “Märkamine, maitse & prioriteedid”. Tõusis küsimus: kas märkame ilu tavalises kohas ja mitte mingil erilisel kellaajal v sündmusel?
1 võimalik järeldus sellest katsest oleks: Kui meil ei ole aega hetkeks peatuda ja kuulata 1 maailma parimat muusikut, kes mängib parimat muusikat, mis kunagi loodud, 1 parimal pillil, mis iganes valmistet… kui palju muud meil märkamata jääb? See eksperiment dokumenteeriti ka videosalvestisena, nii et kõik saavad veenduda, kuidas eelnev jutt tõesti tõsi on:
sull
Dec 17th, 2009
üks õige eesti talupojaloogikaga mees ütleks selle peale – “nohh, ju siis need vennad, kes teda $100 eest vaatamas käisid metrooga ei sõida”
(va see üks kes lõpus vaatama jäi, eksole)
Taivo Lints
Dec 18th, 2009
See on muidugi tõsi, et meie tahe, oskus ja võime märgata on ideaalist kaugel. Aga antud eksperimendi tulemust tõlgendaks mina küll üsna teistmoodi: nimelt et mõisted “suurimaid muusikuid maailmas”, “keerukaimaid palu, mis iganes kirjutet” ja “viiulil, mis väärt 3,5 milj. $.” on konstrueeritud või iseenesest välja kujunenud kultuurilised uskumused, mis ei oma erilist seost esitatava muusikapala kui sellise iluga (mõjuga inimpsüühikale), aga sellegipoolest avaldavad teatud inimgruppidele suurt mõju. Üsna analoogne näiteks staatusesümboli omandanud kaubamärkidega riiete valdkonnas — teatud inimgrupid on nõus märgiga pluusi eest maksma hingehinda isegi siis, kui see pluus puhtalt rõivaeseme seisukohast on sama hea või isegi kehvem kui mõni odav ilma märgita pluus.
Aga järgnevalt üks näide tõelisest tänavaviiuldajast, kes teeb sellist muusikat, mida on raske mööda kõndides mitte märgata hoolimata sellest, et kontserdisaalide publik teda tõenäoliselt ei tunne ja et tema elektriviiul ei maksa miljoneid, vaid on ise kodus kööginoaga välja nikerdatud:
http://www.youtube.com/watch?v=vUO6kYLb6As
Parimat,
Taivo
Jesse
Dec 18th, 2009
Pointless. Palun siis statistikat, kui suur inimkond käib seda va 100 USD eest vaatmas?
Või eesti näitel:
Kui suur osa kogu rahvast teenib üle keskmise?
Kui suur osa rahvast ja millisest elatustasemest käbi ooperit jne kuulamas-vaatamas?
Ja kui suur osa neist külastajatest näiteks balti jaama satuvad? Kuhu me võiks ekperimendi mõttes tippartisti panna?
Aga pange Ivo Linna või Koit Toome Balti jaama ja see töötab.
Kokkuvttes: taustsüsteem on paigast ära, pole midagi märgata, kui kiirustad kah veel kuhugi.
Kaia
Dec 21st, 2009
Kirjutad, et “märka, leia aeg olemiseks…” Eelmises postis ütlesid aga, et “Näitame maailmale, kuidas kiiresti kõndida…”
Kiiresti kõndides jäävadki väga paljud asjad märkamata….
Väike dissonants minus, ei muud…
Kaunist aega!
Kaido
Dec 21st, 2009
See on hea ja mõtlemapanev lugu.
Vahepeal liikus meili teel ka ilma selle youtube klipi lingita.