Motivatsioon, inspiratsioon ja eneseabi | Peebu Sahver

Miks meie uusaastalubadused teoks ei saa

Postitatud 15. Jan, 2010 | 1 kommentaar

(kirjutatud jaanuaris 2008)

Juba teist aastat järjest veetsin aastavahetuse väljaspool Eestit, perega Lapimaa polaaröös suusatades. Tänu sellele õnnestus mul nagu koolilaps kaks nädalat järjest puhata. Muide, teine plaan oli perega päikese alla sõita, kuid siis jäime ikka Lapimaa juurde. Ja seal olles tundus mulle, et see pimedus sobis puhkamiseks sama hästi kui ükskõik milline muu variant.

Seekordne puhkus oli eriti kosutav, sest jätsin maha ka sülearvuti. Seega puudus võimalus midagi kirjutada, samuti internetiühendus. Täielik õnnistav infosulg. Võtsin kaasa kaks raamatut ja ei avanud neist kumbagi. Kogu mu tähelepanu oli kolmel tegevusel: magamine, söömine ja suusamäel olemine.

Ehk ongi aastavahetuse üks võimalik tähendus puhkamises! Tõeliselt välja puhkamises. Ma tundsin esimest korda üle pika aja uuel aastal tööle minnes, et olen värske ja puhanud. See oli hea tunne.

Minu arvates on aastavahetus liialt ületähtsustatud. Kõik see pidutsemine ja telekavärk, paugud ja kõned loovad justkui illusiooni, et tegemist on mingi murrangulise hetkega. Ameerikas on olemas suisa new year’s resolution, mis tähendab dokumenti, kuhu pannakse kirja kõik alanud aasta tahtmised ja eesmärgid. Nagu algaks sootuks uus elu või nii… Paraku raugeb  see uue-elu-ind paari nädalaga ning resolutsioon ununeb lauasahtlisse.

Kas te olete endalt küsinud, miks need aastavahetusel tehtud plaanid ikkagi nii harva elus teoks saavad?

Üks põhjus on kindlasti see, mida kuulsin Prantsusmaal koolis käies – õppejõud Bob Keagan rääkis immuunsusest muutuste suhtes. Me ühelt poolt küll tahame mingeid muutusi ette võtta, kuid kuid ei teadvusta endale nendega kaudselt konkureerivaid tahtmisi. Näiteks tahame kaalus alla võtta, aga samas tahame tunda end hästi – veresuhkru tõstmine söögi abil on üks kõige kiirem viis mõnutunde saavutamiseks. Niikaua kui sa neid konkureerivaid plaane ei teadvusta ja ära ei sorteeri, ei saagi sa oma eesmärke saavutatud. Tahes tahtmata saboteerid iseenda plaane. Ma tean ju küll, et kui lähen magama hiljem kui 23.30, olen hommikul halvas seisus. Aga ikka vahin tihti poole üheni telekat.

Samas on aastavahetuse aeg kokkuvõtete tegemiseks vägagi hea aeg. Maailmas on ju kokku lepitud, et aasta on see periood, mille järgi elu ja ajaarvamine käib.

Kuigi ma ise usun, et parim sagedus vahekokkuvõtteid teha on kord kuus, on aastavahetuse kant minu arvates vägagi sobilik aeg mõelda sellele, mis tehtud sai, mille üle rõõmu ja rahuolu ning veidi uhkustki tunda. Ja mõelda üldse laiemalt sellele, mis on elus tähtis ning mida sooviks elus ära teha. Kitsamalt aga: millele tuleks just 2008. aastal, selle esimesel poolaastal, kohe nüüd, kõige enam tähelepanu pöörata. Mõelda sellele, mis võiks olla alanud aasta keskne teema või loosung sinu jaoks. Kas tegemist on muutuste või stabiilsuse aastaga, pingutamise või lihtsalt rahuliku aastaga. Kui sa ise tähendust ja põhifookust paika ei pane, siis jätkubki kõik täpselt nii, nagu ta eelmisel aastal lõppes.

Ma ise alustan aastaplaanide tegemist fantaseerimisega, mis kõik võiks aasta jooksul toimuda ja teoks saada. Siis valin välja need, mis lähevadki plaani. Olen vist juba nii vanaks saanud, et jätsin sel aastal sõelale vaid kolm-neli suuremat eesmärki. Kui ma teen selle aasta numbri sees ära ühe koolituse, millest olen kaua mõelnud; kui kirjastan oma raamatu ja veedan rohkem aega lastega, siis on see tubli aasta.

Kasutan ajaplaneerimisel kolme väga lihtsat ja samas tähtsat abivahendit: Word, Exel ja Outlooki kalender.  Teen iga aasta lõpus kuude kaupa kokkuvõtte, kui ma seda juba iga kuu lõpus teinud ei ole. Seejärel panen uueks aastaks kuude kaupa kirja ennustuse. Sellest kasvab ühtlasi välja ka eesmärkide nimekiri.  Siis hakkan neid plaane ajaga kindlustama, täites tabeli, kus aasta iga päeva kohta on üks ruut. 2008. aastal olen juba kõik nädalad ära planeerinud. (See ei tähenda muidugi, et mul on selge plaan, mida ma oma suvepuhkuse eri nädalatel, rääkimata päevadest, teen.  Kalendris on lihtsalt hulk nädalaid punaseks tehtud.)   Muidugi muutuvad hiljem päevade plaanid, aga see ei olegi oluline. Tänu sellele, et olin oma raamatu jaoks planeerinud konkreetse aja (kirjutamiseks tantsusaate periood ning toimetamise-lihvimise esimene ring jaanuaris),  julgen juba sõpradele öelda, et saan selle raamatu ka valmis. Ilmas selle jaoks spetsiaalselt aega eraldamata, nii-öelda muude asjade kõrvalt, oleks see lootusetu.

Outlookis käib mul juba päevade täpsem planeerimine.  See kõik võib kõrvaltvaatajale veidi ahistav ja liiga plaanipärane tunduda, sest vabadusastet näikse vähe olevat. Tegelikult on vastupidi, kui ma asjad kirja panen lukustan ma ju selle aja, ilma milleta üks või teine projekt ei saaks iialgi valmis. Ja ma olen õppinud vanemaks saades oma plaane tegema korraliku lõtku ehk varuga. Just selleks, et säilitada paindlikkust  ja spontaansust.

Planeerimine toimib ka teistpidi. Kui su plaanis on liiga palju tühje ruute, tuleb rohkem pingutada, et need täita – võtta rohkem projekte, teha rohkem kohtumisi. Ehk nagu ütleb minu hea kolleeg Urmas Purde: „Koolitaja tulemuslikkus on otseselt seotud sellega, mitu korda sa oma Exeli tabeli lahti võtad ja mõtled, kus, millal ja milliseid töid sa koju tood.

Praegu tegeleme töö juures sellega, et võtta kasutusele ühine kalender, kus kõik näevad kõigi plaane.

Olen Ameerikas käies harjutanud indrekneiveltlikku ülimat efektiivsust, paaritades seda kiiruse ja multitasking’uga.  Paljud ei oska seda – ja paljud ei oska ka teha väheseid asju (või isegi ühte asja) korraga ja korralikult. Proovin sel aastal just väheste asjade tegemise käppa saada.  Aga kahjuks või õnneks on need ikka seotud planeerimise ja eesmärkide seadmisega. Kes seda ei tunnista, ei suuda reeglina ka oma uue aasta lubadusi teoks teha.   Iseenesest asjad paremaks ei lähe. Muutus eeldab, et sa teed mingid asjad enda jaoks teravalt tähtsamaks, kirjeldad soovitud tulemuse ette ära ning tegutsed siis mõtestatult.