Motivatsioon, inspiratsioon ja eneseabi | Peebu Sahver

Ole muutuste isand, mitte ohver

Postitatud 10. Sep, 2009 | 3 kommentaari

Leidsin keldrist 2004.aastal kirjutatud artikli asjade teisiti tegemisest. 

Eilsel Eesti Energia juhtide Müüva Teenindamise koostööprogrammi avaüritusel oli palju juttu muutumisest ja muutumisaldisusest. Julgusest asju muuta ning muutuda. Käesolev aasta ning muutunud majanduskeskkond on kunagi veidi õõnsana tundunud muutuste-juttudele andnud hoopis uue sisu ning palju reaalsema tähenduse. 

Minu tänane seisukoht on lühidalt selline. Selleks, et mitte jääda muutuste „rongi“ alla on vaja kahte asja – suurendada enda kohanemisvõimet ja paindlikkust ning saada järjest enam muutuste isandaks. Kusjuures teine ise soosib ja suurendab esimest. Kuidas seda teha? Teadvustades ausalt endale oma rahulolematuse allikaid ning seades eesmärke nende likvideerimiseks. (Loomulikult valitud suunal ka tegutsedes). Kui oled kõigega rahul, siis tasub latti siin-seal kõrgemale seada ning end aeg-ajalt taas proovile panna. Muutund tulemus EELDAB muutunud sisendit. Nii saame järjest enam muutuste isandaks ja lakkame olemast muutuste ohvrid.

Mille poole sa püüdled sel sügisel? Või järgmisel aastal? Mis nõuab senisest erinevat pingutust või teguviisi (või mõtteviisi)?

Siin on see 5 aasta tagune, ajakirjas HAI ilmunud lugu. Lühendasin veidi, et oleks kaasaegsem. Head lugemist!

****

Üks vana lugu asjade teistmoodi mittetegemisest kõlab nii. Mitmendaid tänupühi järjest imestab mees asjaolu, et ta abikaasa küpsetab alati pühade sinki mitte ühe pika tükina, vaid kahes lühemas jaos. Tundes asja tagamaade vastu huvi, saab ta vastuseks, et ka ämm olla terve elu niimoodi talitanud. Ämm telefonitoru otsas viitab omakorda oma emale. Vanaema on õnneks veel elus ning kui mees temalt sama asja küsib, saab ta ka vastuse: “Mul oli omal ajal väga väike ahi ning seal polnud võimalik muul moel pühadesinki teha.”

Miks teha asju teisiti? Selleks, et oma maailmavaadet rikastada ja arusaamist maailma asjadest avardada. Selleks, et ellu vaheldust tuua. Selleks, et tänastest paremaid tulemusi saavutada.

Mis hoiab meid tagasi asju teistmoodi tegemast? Peamiselt hirm. Kardame vaadata asjale teise nurga alt, kuna meil on hirm kaotada kasvõi osakest meie vaevaga kätte võidetud identiteedist. Kardame kaotada seda, mis meil juba olemas on. Kardame, et uut olukorda ei saa uuesti vanaks taas tagasi muuta. Kardame, et muutuse valu kaalu üles paranenud tulemusest saadavaid hüvesid. Või kardame, et asju teistmoodi tehes tulemus tegelikult ei paranegi.

Inimest luues kasutas vanajumal oma head huumorimeelt. Ühelt poolt istutas ta meisse vajaduse stabiilisuse ja kindlustunde järgi, teisalt lisas vajaduse vahelduse, variatiivsuse ja üllatusmomendi järgi.  Suur osa teisititegemisest haakub minu jaoks uute asjade proovimisega ning oma harjumuspärasest mugavustsoonist välja tulemisega. Ikka selleks, et elu oleks elamisväärsem ja vaim tugevam ootamatustega toimetulemiseks.

Mida proovida? Uut tüüpi toite näiteks, vahelduseks lihale ja kartulile. Manfred Kets de Vries tsiteerib oma Juhtimise Müstikas William Somerset Maugham’i, öeldes et inimese sisemist (hingelist?) tugevust on võimalik hinnata selle järgi, kui avatud ta on uutele kulinaarsetele katsetustele ja elamustele. Milles seisneb loogika?  Inimene, kes julgelt proovib uusi toite, on avatud elamustele ja kogemustele. Inimene, kes prantslasi halvustavalt konnasööjateks nimetab ning konnajalgu põhimõtteliselt ei proovi, ütleb oma käitumisega, et ta igaks juhuks ei võta riski, mille realiseerumisel tal tuju halveneda võib. Ta läheb kindla peale välja. Ta ei taha kaotada. Kui see loogika vett peab, siis peaksid kõik need, kes soovivad end tugevamaks muuta, konnajalgu, ahviajusid ja härja mune (mida muide veel mõni aasta tagasi Jurmala restoranis Haizivz un Bullis ka pakuti) lustlikult manustama. Kuid eks igaüks valib ise, mida ta teeb.

Räägime ka asjadele teisest küljest ja teistmoodi vaatamisest. Teise inimese vaatenurka mõista püüdmisest, ilma sellele hinnangut andmata. Raske, kuid tehtav. Mida see anda võib? Mitmetahulisema maailmavaate. Rikkama maailmapildi. Suurema võimaluse valida.

Olen pannud tähele, et inimesed vahel suisa kangestuvad, kui neil palutakse asjale teise kandi pealt vaadata. Näib, nagu oleks oma arvamusest iga hinna eest kinni hoidmise ja asjale ühe (oma) ja mitte mitme külje pealt vaatamise eest kusagil mingi riiklik preemia välja pandud.

Olen mõelnud, et miks see nii on. Üks tõenäolisematest põhjustest on minu arvates hirm näida põhimõttelagedana. Kui ma asjale teiselt nurga alt vaatan, siis äkki hakkangi teistmoodi arvama? Ja mida nad minust küll siis mõelda võivad …

Mind ajab vahel enda juures täitsa naerma, kui kogen järjekordset “parteivahetust”. See ei tähenda sügavate sisemiste väärtuste ja põhimõtete hülgamist, küll aga tähendab asjadele teise tähenduse ja kaalu andmist. Olin tükk aega uhke fakti üle, et polnud elus kunagi ühtegi tuttuut autot ostnud. Möödunud aasta lõpus vahetasin parteid – ostsin uue auto. NB! Järgmine auto võib muidugi taas  pruugitud olla. Aga samas ei pea. (Sept 2009 – muide oligi. Ostsin 2006 sügisel sama mudeli, mis mul varem oli, kuid veidi vähem kui aasta vana.)

Olen paar kuud tegelenud endale mitte meeldivate käitumisjoonte muutmisega. Minu omaaegne töökasvatus ütles, et kõik asjad tuleb täna ära teha ning kui need on valmis, siis veel paar tükki igaks juhuks lisaks. Märkasin möödunud aasta lõpus, et kogen tihti tööpäeva lõpus halvavat ülekoormatuse tunnet. Õlad tõusid ülespoole. Kael oli pinges. Tempo oli metsik. Veel 5 e-maili. Veel 1 pakkumine.  Ja see tundus igati normaalsena, minu identiteedi osana.

Nüüd lähen kella viieks pojale lasteaeda järgi. Ei ürita iga hinna eest veel ja just täna kõike ära teha. Õlad ei tõuse üles ja kael ei ole kange. Naeratus on näol. Mõnus parteivahetus. Ja tegelik produktiivsus pole kahanenud. Aga nauding on oluliselt tõusnud. (Sept 2009 – lapsed juba koolis – Robert läks viiendasse ja Maria teise. Vahepealsetel aastatel sain tööpäeval pingesse minekud täitsa kontrolli alla. 2009 kevad ajas jälle pingesse. Sügishooaeg on seniks üsna hästi alanud!)

Nagu auto näites, on ka muus osas lahe see, et asjade teistmoodi tegemine üldjuhul ei kohusta inimest kogu ülejäänud eluks just seda meetodit kasutama. Kui valid katsetada ja kogeda viit erinevat meetodit, siis oled hoopis paremas positsioonis hindama ja valima, milline moodus just sinu jaoks kõige sobivam on ja kõige paremat tulemust annab.

Ühe  tuntud (mitu Oscarit võitnud) filmi pealkiri on “Enam paremaks minna ei saa”. Kui ma peaksin tegema filmi asjade teisiti tegemisest, siis paneksin optimistina peakirjaks “Enam halvemaks minna ei saa.” Miks? Seepärast, et asju teisiti tehes ja elus muutusi esile kutsudes on väga vähe situatsioone, kus eksperimenteerimise läbi muudetud olukorda endiseks tagasi muuta ei saa. Selles suhtes on siiski  erandlikuks valdkonnaks abielu – siin võib eri katsetuste tegemise järel olukorra endiseks muutmine vägagi küsitav olla. (Sept 2009  – selle filmi soundtrack on siiani üks mu lemmikplaatidest. Soovitan soojalt.)

Miks asju teisiti teha? Selleks, et elule rohkem värvi ja kvaliteeti anda. Selleks, et end tugevamaks teha. Ma ei soovita maniakaalset igapäevast soenguvärvi muutmist või iga hinna eest kodust tööle sõitmiseks teise marsruudi valimist. Kuid igal juhul soovitan ma suuremat avatust uuele, katsetamisjulgust, oskust tunda aeg-ajalt rahulolematust olemasolevaga ilma akuutseid probleeme kogemata ning tahet teha igast päevast täisväärtuslik elamise kogemus, mis naeratuse näole ning vere käima paneb.

Vanaemal oli mõjuv põhjus teha asju samamoodi. Kas sinu põhjus on sama mõjuv?

Sildid: edu, kohanemisvõime, muutus