Motivatsioon, inspiratsioon ja eneseabi | Peebu Sahver

Optimisti surm

Postitatud 14. Dec, 2009 | 1 kommentaar

Kui paar aastat tagasi mu ema tädi Anni suri, siis kogesin matustel mingit väga sügavat ja puhast tunnet. Paaril koolitusel peale seda ütlesin isegi, et igaüks peaks korra kvartalis matustel käima – hoiab hinge puhtana.  Möödunud kolmapäeval matsime mu isa tädi Õie ning tunne on oluliselt erinevam. Kurvem, sügavam ja siiski samas puhastav ja ülendav.

Ma võtsin seal elus esimest korda peiedel sõna. Mulle pole kunagi meeldinud söögilauas tooste öelda (v.a. firma üritused) ja matuseid/pulmi on ka vähe olnud.  Mu isa südamlikult ja hinge minevalt tädi Õiest. Teadsin ka ilma selleta, et ma tahan midagigi öelda ja seda ma ka tegin. Peale mind ütlesid veel õige mitu inimest õige mitu ilusat asja. Tahtmata endale mingeid punkte teenida usun siiski, et ilma minu sõnavõtuta oleks isa oma ehk viimaseks jäänudki. Ja võib-olla ei oleks ka.

Tädi Õiel polnud lapsi. Ta oli mu isa ema õde ning mu isa Avo oli talle kõige enam nagu lapse eest. Meie pere elas Kakumäel nende juures õige mitu aastat. Just sel ajal sündisin ka mina. Suviti sai Kakumäel kõvasti aias tööd rügatud. Tädi juures elas minu seni ainuke päris oma koer – suur must nfuuja Larry, kelle kümneselt sain ja kes 11 aastat hiljem paar päeva enne jõule mu käte vahel suri.

Oma lühikeses kõnes ütlesin, et tädi Õie oli kas alati heas tujus – või siis realistlikumalt väljendudes oli tal halba tuju kõvasti harvem kui teistel. Ta oli 155 pikk, väga teokas ja krapsakas – küla peal teati teda kui inimest, kes käis alati nii kiiresti, et raske oli sammu pidada.  Kõike tegi, kõigega sai hakkama.  Ütlesin veel muudki.

Ausalt öeldes olin üllatunud, kuidas tädi surm mulle hinge läks. Me polnud viimastel aastatel kuigi lähedased.  Viimased kaks aastat veetis ta hooldekodus ning selle aja jooksul ma temaga ei kohtunud. Kahju. Õnneks olin just enne seda koos oma toona 6-se tütre Mariaga tal külas käinud ning koos ka Lucca restoranis söömas käinud.

Surm üllatas ja ehmatas mind seekord korralikult. Enda surelikkus jõudis kohale teravamalt kui kunagi varem. Ja kurbus ning lein, mis mind tabasid olid sügavad ja ehtsad.  Meie elud olid minu lapsepõlves ikka üsna läbipõimunud ning pealegi oli tädi ikka väga positiivne tegelane.

Mu abikaasa Jane ütles peale matusetalitust, et teades tädi Õie huumorimeelt ja olekut võib uskuda, et küllap ta istus matuse ajal nähtamatult kuskil pinginurgas, vaatas meid ja puksus naerda.  Mulle see mõte meeldis. Tädi oli reedel kell 17:45 surres 87 aastane.

2 aastat tagasi rääkisin ühel koolituse kuldsetest aastatest ning viitasin seejuures tädi Õiele. Kuldsed aastad tabavad meid siis, kui oleme vanaks ja (elu)targaks saanud ning seejuures oma tervise ja energia säilitanud. Kuigi viimased paar aastat polnud tal tervis kuigi hea, on mul siiski hea meel, et ma toona sellise paralleeli tõmbasin.

Saatuse iroonia tahtel viitasin tädile ka nädal tagasi laupäeval lõppenud Saavutama Õppimisel. Rääkisin sellest, kuidas ta viimastel aastatel siis kui talle külla sai mindud ikka mind tagasi kutsus, seda õige kerge süüdistava alatooniga vürtsitades. Ma ei teadnud tol hetkel veel, et tädi juba 18 tundi tagasi lahkunud oli. Anna palun andeks, tädi.

Optimist on surnud, elagu optimist! Olgu meid (optimiste) rohkem! Näitame maailmale, kuidas kiiresti kõndida, tuju korras hoida, enda eest seista ning asjadega hakkama saada.