Keset elu

2018 detsembris ilmus Peep Vainu uus raamat “Keset elu”.

Hiljemalt keskeas kerkivad üles mitmed küsimused, millele inimene pole seni tahtnud või osanud vastata. Mõned mõtlevad elu keskpaigale omastele asjadele juba kolmekümneselt, teised hiljem.

Kuhu olen oma eluga jõudnud? Kui rahul ma päriselt olen? Mida ma vajan ja miks? Kuidas mõjutab mind mu minevik? Milliseid vigu olen teinud? Mis on saanud minu unistustest ja mis on veel ees?

Endaga dialoogi astumine, järjest parem endast arusaamine ning oma tõe otsimine aitavad teadlikult elu keskpaika jõuda ja sellest terve nahaga läbi navigeerida. Autasuks on kergem ja parem elu.

Peep Vain kirjeldab oma teises raamatus „Keset elu“ peamisi elu keskpaigaga seotud väljakutseid ja lahendusi. Lisaks neile jutustab ta mitmeid isiklikke lugusid. Kõik see kokku võimaldab lugejal keskenduda omaenda elule ja märgata lootusrikkalt võimalusi, kuidas kogeda üha suuremat rahulolu ja rõõmu.

Rahva Raamat

E-raamat

Raamat nüüd saadaval järgmistes raamatupoodides

Esimene peatükk:

ELU PARIMAD AJAD ON EES

“Kui ma olin 40, ütles üks 46-aastane mees, et mehe elu parim kümnend on 50. aastad. Kui ma nüüd, mil me mõlemad oleme järgmises kümnendis, temalt küsisin, kas tal on siis nii, ei mäletanud ta enam, et ta oleks midagi sellist öelnud.”

Mulle jäi see tema väide aga meelde, omamoodi nagu lootust andes. Minu jaoks oli 30. aastate teine ja 40. aastate esimene pool raske ja lootus, et elu võib paremaks minna, kulus mulle marjaks ära.

Ma arvan, et selline lootus kulub kõigile ära. Mis siis, et mu tuttav ei mäletanud seda mõtet ja andis hiljem põiklevaid vastuseid – usun, et tal on õigus. Ma toetun selles veendumuses nii enda kui ka teiste kogemustele.

Üleminekud ja muutumised keskea kandis

Keskiga on naljakas termin. Pole täpselt teada, millal see algab ja lõpeb. Keskeast rääkides ei saa tavaliselt üle ega ümber ka sõnast keskeakriis. Mäletan, et  nooruses  seostasin  keskiga  meeste  ja naistega, kes kannavad ajast ja arust riideid, teevad (paremal juhul) totakavõitu nalju ja on halvemal juhul liiga tõsised, isegi kurjad. Keskealine… Uuh, natuke jube on ikkagi seda sõna enda kohta kasutada.

30. eluaastate teine pool oli minu jaoks raske seoses keerulise ajaga abielus. Samuti jäid tollesse aega umbsõlmed suhetes isa ning emaga. Tegin siis palju tööd, kuid see ei väsitanud mind. Vastupidi, sain sellest hoopis palju energiat. Lapsed olid väikesed ja nendest oli palju just sellist rõõmu, nagu väikestest, elurõõmsatest ja tervetest lastest ikka on.

Sel perioodil õppisin psühholoogiat Prantsusmaal INSEADi ülikoolis. Programmis osalejate keskmine vanus oli  45 ümber, minu tollasest vanusest seitse-kaheksa aastat kõrgem. Ma ei pidanud ennast siis veel keskealiseks, paljusid kaasõpilasi aga küll. Puutusin seal esimest korda elus kokku inimelu faaside või tsüklite süsteemse käsitlusega. See oli huvitav. Korralikult võeti luubi alla ka keskeakriis kui nähtus, aga seda nimetati hoopis üleminekuajakselu keskpaigas, elu esimesest poolest teise (inglise keeles mid-life transition).

Käsitluse uba on  lühidalt järgmine.  See, mida rahvasuus poolnaljatamisi keskeakriisiks nimetatakse (ja mida enamik arvab olevat teis- tel, mitte endal), on täiesti loomulik, üldse mitte häbiväärne nähtus. Millalgi 40. aastate keskel või lõpuosas, kui  inimene jõuab elu oletatavasse kesk punkti, toimub mitu paralleelprotsessi.

Kõigepealt asjade ümberhindamine. Kas see, mis on juba tehtud, on sobilik ja piisav? Kuidas loobuda unistustest, mis pole veel täitunud? Või mille suhtes näib, et nad on oma aja justkui ära elanud, et mul pole neid enam vaja? Kelleks olen elu esimese poolega saanud ja milline areng mind ees ootab? Kas olen oma valikutega rahul ja milliseid valikuid pean nüüd ning edaspidi tegema, et elu lõpusirgel peeglisse vaadates ei peaks väga kohmetuma, piinlikkust või kahjutunnet tundma?

Elu keskpaigas nende küsimustega silmitsi olles teevad paljud inimesed läbi mitmeid olulisi muutusi. Kaks levinumat pidid olema abielulahutus ja töökoha või ameti vahetamine. Paljud muidugi ei kiirusta neid muudatusi tegema ja ei teegi. Nad analüüsivad ja mõtestavad oma elu ja valikuid ning leiavad, et kõik üldiselt sobib. Võib-olla tuleb ümberhindamise käigus muuta mingeid isiklikke standardeid ja norme, et oleks lihtsam leppida sellega, mis on.

Ka väärtushinnangud mõeldakse sageli ümber: mis on tähtis, mis enam ei ole, mis on kõige tähtsam. Kuidas sisemise konfliktiga toime tulla, kui avastan, et miski, mida ma  olen  pidanud  väga tähtsaks, ei tundugi enam nii väga oluline? Kuidas see kõik teistele välja paistab ja mida nad sellest arvavad; kuidas see mu avalikku imagot mõjutab?

Keskeakriis või seesama üleminek ei ole mugav protseduur. Nii on mõistetav, kui inimene pöörab selle käigus sisemiste protsessidega tegelemise asemel tähelepanu väljapoole, otsides leevendust uhkes kostüümis rattarallil võistlemisest, töösse sukeldumisest, noorte kombel pidutsemisest, juuste oranžiks värvimisest või noorest kaaslasest, teenides sellega ära teiste halvasti varjatud pilkeid.

Hiinlastel on teadupärast hieroglüüf, mis tähendab kahte sõna: kriisi ja võimalust. Keskeakriis on suurepärane võimalus viia ennast uuele teadlikkuse ning oma elu uuele kvaliteedi tasemele. Jätta maha see, mis mind enam ei teeni ja mulle ei sobi. Süveneda oma sügavamatesse hingesoppidesse, uurides oma isiksuse varjulisemaid, peidus pooli. Lahendada sisekonflikte, millest ma enne teadlik polnud. Leida uusi suundi ja jõuallikaid. Teha uusi ja paremaid valikuid.

INSEADis kasutati nende protsesside  juures kahte sõna: mid-life transitions ja mid-life transformations – keskeaga seotud üleminek ja transformatsioonid (põhjapanevad muutumised või muundumised). Üleminekuid teadlikult läbi tehes luban sündida põhjapanevatel positiivsetel muutumistel. Kui väljenduda dramaatiliselt ja kirjanduslikult, siis mingi osa minust sureb ja sünnib uuesti nendes protsessides, uuel tasemel, uue kirgastumisega, ilma tarbetu taagata.

See tähendab reeglina sisemisi ümberkorraldusi suhtumises endasse, elusse, vanusesse, teistesse inimestesse. Ja sellest lähtuvalt on see  üleminek väga positiivne nähtus, eriti kui sellest teadlik olla ning see teadlikult läbi teha. Siis võime sel- lest suurt kasu lõigata ja siseneda elu teise poolde rahulikumalt, rõõmsamalt, targemalt ning õnnelikumalt. Nii on lootust, et parimad aastad on alles ees, nagu mu tuttav tookord ütles.

U-kõvera lootustandev lubadus

Sattusin millalgi sel perioodil netist Atlantic Journalist lugema kirjaniku ja ühiskondliku akti- visti Jonathan Rauchi pikka artiklit „Real Roots of Mid-life Crisis“, „Keskeakriisi tegelikud juured“. See oli pikk ja paeluv artikkel, nii et lugesin selle huviga lõpuni.

Kui  lühidalt  kokku  võtta,   siis   öeldi   seal, et elu keskpaigas väheneb enamiku inimeste subjektiivne rahulolu eluga tuntaval määral. Aga sellest ei pea laskma ennast väga heidutada, sest U-kujuline rahulolukõver tõuseb  hiljem  tagasi  ja tihti kõrgemale, kui see eales varem on olnud. Tegu pole oletustega, vaid paljudele uuringutele tuginevate järeldustega. Loomulikult tekitab see uudishimulikus inimeses küsimuse, miks rahulolu eluga elu keskel langeb ning miks see hiljem jälle tõuseb.

Keset elu hakkab koitma, et siit alates tiksub kell justkui tagurpidi – mingist hetkest alates on selge, et alles jäänud aega on vähem kui ära elatud aega. Mõne unistuse puhul saab selgeks, et see ei pruugigi kunagi täituda. Seljataga on pikk laste kasvatamise, pereelu ja oma vajaduste tahaplaanile jätmise periood. Nüüd on lapsed kodust lahkunud või lahkuvad peagi ning see avab täiesti omaette emotsionaalse Pandora laeka. Vägisi tikub pähe küsimus „Kas see, mis on olnud ja praegu on, ongi siis kõik?“ Füüsiline keha hakkab järele andma ja see mõjub vähem või rohkem masendavalt. Jonathan Rauchi jaoks oli negatiivsete tunnete allikas sisimas näriv tänulikkuse tunde puudumine olukorras, kus objektiivselt võetuna oli enamik asju tema elus korras.

Miks hakkab elu  keskpaigast  edasi  rahulolu üldiselt  tõusma?

Üks  hüpoteese  ütleb,  et  mida vähem jääb elada, seda enam hakkavad inimesed investeerima aega ja hoolt olulistesse suhetesse ja ammutavad sealt järjest rohkem rahuldust.

Elu keskpaigas hakkame järjest vähem hoolima võrdlus- ja võistlusmomendist teistega. Selle asemel tõusevadki fookusesse tähtsaimad suhted. Pealegi, kui kaugem tulevik ei tundugi enam nii kauge, hakkab inimene rohkem keskenduma olevikuhetkele ja  selle  nautimisele. See omakorda suurendab õnnetunnet ja eluga rahulolu.

Rauchi enda arvates peitub suurim rahulolu tõusu allikas aga võimes paremini aktsepteerida oma piiranguid ja seada endale seega realistlikumaid eesmärke, vähendades tänu sellele pettumuse ning ebaõnnestumise tunnet.

Seda illustreerib Princetoni ülikooli majandusteadlase Hannes Schwandti pikaajaline (1991– 2004) uuring Saksamaal, mille käigus küsiti inimestelt nende praeguse eluga rahulolu ning loodetava rahulolu kohta viie aasta pärast. Samu inimesi küsitleti pika aja vältel mitu korda, mis andiski võimaluse võrrelda nende ootusi hilisema reaalsusega. Üllatuslikult leidis ta, et sõltumata vanusest, majanduslikust olukorrast ja kultuurist (uuring toimus nii Ida- kui Lääne-Saksamaal), ülehindasid nooremad inimesed seda, kuivõrd rahul nad oma eluga viie aasta pärast on, samal ajal kui vanemad inimesed alahindasid seda suurel määral. Nii on noorus järjestikuste pettumuste periood, hilisemad aastad seevastu meeldivate üllatuste aeg.

Schwandt avastas, et nende kahe perioodi vahele jääv keskiga kujutab endast topeltlõksu. Rahulolu eluga väheneb (ajutiselt, kuigi tol hetkel me seda ei tea) ja samal ajal langevad meie ootused tulevase rahulolu suhtes. Teisisõnu, keskealised inimesed kipuvad olema ühtaegu rahulolematud ja järjest pessimistlikumad, mis on kokku panduna kindel viis meelehärmi kogeda.

Edasi lähevad lood aga lõbusamaks. Ootuste langus peatub ja reaalsus hakkab neid varsti ületama. Elu pakub järjest positiivsemaid üllatusi ja rahulolu hakkab tõusma. Nende kahe kõvera lõikepunkt jääb tavaliselt viiekümnendatesse, elu teise poolaja algusesse.

Toon Rauchi artiklist välja veel paar olulisemat ideed. Eluga rahulolu tõstab elu teises pooles veel süvenev (elu)tarkus ja parem asjadest arusaamine. Elutarkuse all mõeldakse hoolimata kultuurist üldiselt samu asju – see on mõistev osavõtlikkus ja empaatia, parem otsustusvõime, meelerahu, tolerantsus, toimetulek määramatuse ja ebaselgusega. Loomulikult ei ole vanemaks saamine suurema tarkuse omandamise tagatis – usun, et kõik me oleme kohanud vanu inimesi, kes pole kahjuks kuigi targad. Uuringud aga viitavad sellele, et vananemine soodustab targemaks (ja seeläbi õnnelikumaks) saamist.

Sama kehtib U-kujulise rahulolukõvera loogika kohta, mis ei räägi niivõrd kaosest ja segadusest meie sees elu keskpaigas, vaid pigem uue tasa- kaalupunkti leidmisest. Rauch väidab, et ainuüksi see teadmine mõjub rahustavalt ja teraapiliselt. Hannes Schwandt ütleb, et üks osa tekkivast pettumusest tuleneb pettunud olemisest endast. Kui inimesed teavad, kuidas kirjeldatud protsessid üldiselt toimivad, siis oskavad nad suure tõenäosusega tulevikku targemalt vaadata ja on pettu- musi kogedes enda peale vähem pahased. Tänu sellele ei tekita loomulik pettumus ühes või teises asjas lisapettumust juurde.

Nii et kui küsitakse, kuidas mul läheb, siis vastan vahel sel moel: olen astunud elu konkurentsitult parimasse perioodi; usun, et tollel tuttaval mehel, kes avaldas arvamust, et see on parim kümnend, on õigus, mis siis, et ta ise neid sõnu enam ei mäleta. Võib-olla pole tal läinud nii hästi, kui ta oleks oodanud. Võib-olla on tema taipamised ja eluga rahulolu kasv alles ees. Ta on kõigest 56-aastane.