Artikkel ajakirjas “Eesti Naine” – Printsessilugu täiskasvanutele
Evelin Kivimaa artikkel ajakirjas “Eesti Naine” jaanur 2010
Mina versus mina: kes võidab? Ajakirjanik uudistas Peep Vainu koolitusel “Sisemine võit”, kuidas armastada tervet elu ja iseennast, jumalikust olemusest kuni maise tagumikuni.
Eellugu ehk millist elu sa endale tahad
Ootan lasteriiete poe kassajärjekorras. Väsinud näoga keskealine naine asetab letile pisitüdruku unistuste kingad: pulgakommiroosad, konts kelmikalt kaardus, külluslikult kaunistatud tillukeste pärlite, puhevil lehvide ja sätendavate litritega. Kallid need printsessikingakesed ju on, aga… “Las ta siis olla vähemalt praegu printsess. Täiskasvanuna seda ju enam ei saa,” ohkab naine, maksab kingade eest muinasjutulise summa ja läheb.
Tahaksin sellele väsinud naisele vastu vaielda, aga ei oska. Kuigi tunnen, et midagi tema jutus on väga valesti.
Valevajadused: ülbe küpsise terror
Mida mina tahan? “Sisemise võidu” koolitusele minnes usun, et mu tähtsaim vajadus on vabadus. Selle suurendamiseks soovin vabaneda oma sõltuvustest, eelkõige maiustamisest. Suhkru- ja kaneelipuistega õhedad küpsised, šokolaadis kümblevad halvaatükid, koduahjust leviv hullutav koogilõhn… Ah! Maiustamine on mu eluaegne nõrkus, mille rasvased näpujäljed on paraku ka puusadel näha. Peaaegu-et-eluaegne on ka soov olla saledam. Meel läheb ikka mustaks küll, kui mõtlen, et mingi ülbe küpsis trambib mu salenemissoovi mutta. Üha uuesti ja uuesti ja uuesti.
“Kui sa ei tea, mida tegelikult vajad, võid ülerahuldada teisi vajadusi,” selgitab koolitaja Peep Vain. “Tihti ülekasutame söömist, et oma seisundit parandada. Toit on ju legaalne narkootikum. Urgitsev rahulolematus – sest midagi on ju ikka puudu – aga süveneb ja see mõjutab meie valikuid.”
Rahvusvaheliselt tunnustatud enesearendamise õpetaja Anthony Robbinsi järgi on baasvajadused:
- Kindlus: turvatunne, mugavus, ennustatavus.
- Vaheldus: põnevus, erutus, elevus, üllatus.
- Imetlus: tähelepanu, väljapaistvus, tunnustus, heakskiit, edu.
- Lähedus ja armastus.
Lisaks kõrgemad, spirituaalsed vajadused:
- Areng: õppimine, teadvustamine, avardumine, võimekus.
- Andmine: panus teiste nimel, heategu, endast jälje jätmine, millegi endast kõrgema austamine ja sellega arvestamine.
Mida rohkem vajadusi on rahuldatud, seda õnnelikum oled. Enamikule meestele on kõige olulisemad kindlus ja imetlus, naistele aga kindlus ja armastus. Lihtsaim viis pälvida imetlust on midagi ära teha – näiteks ehitada linna kõrgeim pilvelõhkuja või saavutada ideaalkaal. Samas – ettevaatust! – kui mingi tegevus rahuldab kolme või rohkemat vajadust, on sellest lihtne sõltuvusse jääda.
Hmh. Maiustamine pakub mugavustunnet, uued maitsed annavad vaheldust ning maitsemeelte hellitamist võib tõlgendada kui armastuse väljendamist iseenda vastu… Appi! Maiustamine rahuldab korraga kolme vajadust ja salenemine ainult ühte! Ma olen suhkrusõltlane!
“Ja mis siis! Olengi selline!”
Koolitaja Peep Vain selgitab, et negatiivne uskumus toodab ise endale sisu juurde, justkui normaliseerides olekut, mis sind tegelikult segab. See on nagu õigustus: “Ja mis siis! Olengi selline!”
Levinuimad negatiivsed uskumused on:
“Ma ei ole piisavalt hea” (peamiselt meestel);
“Ma ei saa piisavalt armastust” (peamiselt naistel).
Uskumus on nagu lauaplaat, mis toetub lauajalgadele – kogemustele. Samas võis kogemus olla üksikjuhtum, aga sellele tuginev uskumus hakkab elu segama. “Tähelepanu on selektiivne: sul võib olla 99 head asja ja üks vilets, ja sa jälgid, silmad punnis, seda üht ja negatiivset,” ütleb Peep Vain.
Lahendus? Visata negatiivsed uskumused prügikasti ning asendada uute ja kasulikega. Seega peaksin unustama uskumuse “Ma olen suhkrusõltlane” (hüü, ja mis ma vaeseke sinna parata saan!). Samas ei ole mul ka mõtet iseendale valetada, et olen ideaalkaalus. Mõtlen, nuputan… käes! Uus ja kasulik uskumus on “Minu tervis ja kehakaal on mu enda kätes”. Sulatõsi!
Meeleolu ilmateade: lumesadu vahukoorega
Emotsioonid on nagu ilm – pidevalt muutuvad. Mõttetu on võidelda lumesaju või ärrituse vastu. Otstarbekas on teadvustada ka halbu seisundeid, näiteks et oled tige nagu herilane, kuid mitte lasta neil liialt kaua kesta. Kui heade ja halbade asjade mõju möödub, siis jääb alles keskmine tase, baasemotsioon. Teisisõnu: milline on üks tavaline neljapäev kella kolmest poole kuueni?
Taipan õudusega, et minu baasemotsiooni sisse kuulub rahulolematus iseendaga. Urgitsev kahtluseuss: “Ma ei ole piisavalt hea.” Ka sõltuvustest vabanemise püüded on olnud vaid vahend, kuidas endalt kiitust manguda: jätsin suitsetamise maha – tubli!, loobusin kohvijoomisest – jälle tubli!, ei suuda maiustamist lõpetada – häbi-häbi-häbi!
Programmiväline, kuid jumalikult tähtis kõrvalepõige
Neli päeva kestev “Sisemise võidu” koolitusprogramm on intensiivne ja vaheldusrikas: päev algab shindo venitustega, kulgeb läbi loengute, arutelude grupis ja kindla paarilisega, mõtterännakute, iseseisvate kirjatööde, temaatiliste filmide vaatamise ning lõpeb alles südaööl.
Nõnda keskendunud töö iseendaga loob head tingimused, et tabada see miski, mis argirütmis ei õnnestu. Kuue aasta eest, kui läbisin Šotimaal Findhorni vaimses kommuunis meeliavardava kogemuste nädala, siis ma nägin seda. Sisemist tuld. Nii enda kui ka grupikaaslaste sees, kes olid nädala jooksul saanud võhivõõrastest lähedasteks.
Tookordne kirgastav kogemus pani mind uskuma, et kõik võib olla võimalik. Ka see, mis ületab tavaarusaamade piire, nii et sellest ei juleta väljanaermise kartuses rääkidagi. Vahepealsetel aastatel töö-laps-eluasemelaen-rütmis kulgedes olin aga selle kogemuse unustanud.
Nüüd – kui leban suletud silmadega, lubades koolitaja häälel ja temaatilisel muusikal end juhatada läbi mõtterännaku kujutluspiltide – näen ma seda taas. Väike ja valge ja ere. Sisemine tuli. Minu jumalik olemus. Täiuslik ja alati minuga.
Enda jumaliku olemuse tunnetamine annab elule hoopis uue mõõtme. Milleks ennast rahulolematusega kiusata, kui ma olen ju täiuslik? Sõltumata puusaümbermõõdust, palganumbrist või lolluste arvust, mida olen elu jooksul korda saatnud. Liiatigi on mõnusalt rahulolevas tujus lihtsam saavutada kõike, mida ette võtan. Olgu see siis erialane eneseteostus või maiustamissõltuvuse vähendamine.
Sisemiste võitude galerii
Teoorias on rahulolujutt ju kena, aga… kas ma ikka suudan edaspidises elus olla endaga rahul? Ja armastada tervet elu ja iseennast, jumalikust olemusest kuni maise tagumikuni? “Kes endas üldse ei kahtle, on patoloogiliselt loll inimene. Asi on vahekorras, kui palju seda kahtlust on,” sõnab Peep Vain.
Miks on muutumine nii raske? “Sisemine vaenlane – üks jalg on gaasil ja teine piduril, töötad iseendale vastu, mõttetu värk,” kirjeldab Peep Vain. Näiteks on inimlik asetada kohene rahuldus ettepoole sisemisest täidetuse tundest. Eriti kui on teadvustamata ja läbi tunnetamata, mis pakub kestvat sisemist rahuldust.
Paljude koolitusel osalejate sisemine võit ongi enda tegelike vajaduste teadvustamine. Töönarkomaanist mees taipab, et tahab olla oma lapsele maailma parim isa. Edukas naine kogeb vajadust tegeleda lahendamata lapsepõlvetraumadega. Firma maha müünud ärimees tunneb soovi uute töiste väljakutsete järele.
Mina mõistan, et mul pole mõtet tühja rabeleda isikliku vabaduse nimel, mida keegi ju ei ohusta. Elu ilusamaks elamiseks pean jõudma hoopis selleni, et olen endaga rahul.
Järellugu ehk millist elu sa TEGELIKULT endale tahad?
Pärast “Sisemise võidu” koolitust taipan ühtäkki, mis mind häiris pisitütrele printsessikingad ostnud naise sõnades, et “Täiskasvanuna ju seda enam ei saa”. Asi pole üldse vanuses! Ega selles, kas uhked kingad, kroon ja muu butafooria on olemas või olemata. Naise väike tütar on printsess, sest ta tunneb nii.
Ja kui täiskasvanu tegelikult tahab kõndida läbi elu nagu võluv printsess, õilis rüütel või lihtsalt mõnus enesega rahulolev tegelane, siis alustuseks tuleb lihtsalt teha esimene samm. Näiteks viia mobiiltelefoni tervitustekst kooskõlla sellega, millist elu sa endale tahad. Kas või “Kaunist päeva, printsess!”
Loe lisa / Read more: