Vaimse arengu keerdkäigud – tagasi tulevikku

15/12/2013

long-spiral-staircase

 Taban end aeg-ajalt koolitustel kasutamas väljendit: “Nüüd, olles vanemaks saanud mõistan, et…” Ja iga kord käib minust väike jõnks läbi. Mõtlen, et nii on küll liiga vanainimeselik öelda, ja et nii ei peaks teinekord ütlema. Ja siis ütlen seda jälle…

Sattusin arengu kiirteele esimest korda aastal 1990. See tee viis mind USA-sse ülikooli ja tööle. Lisaks koolitarkusele ammutasin müügi- ja pooljuhitööst elutarkust, millest lõikasin üsna pea korralikku (tööalast) kasu. Naastes 1994. aasta algul Eestisse mu õpihimu rauges. Alles 2000. aasta paiku tärkas see taas, sedakorda teistsuguse nurga alt ja palju intensiivsemalt. Naljakas on mõelda, et oma koolitajakarjääri esimestel paaril aastal ei olnud mu vähimatki kommet koolitustel käia. Ja ega ma toona suurt ei lugenud ka.

Minu varasemad suuremad mõjutajad olid Stephen Covey, Brian Tracy, aga ka Zig Ziglar ja juba lahkunud Charley Jones. Kombineerisin müügi põhitõdesid motivatsiooni, eesmärkide ja elus hakkama saamise teemadega ning nii jõudsin üsna pea oma toonase põhikompetentsini. Selleks oli eesmärkide nutikas valik, tasakaalus elu loomineja oma eesmärkide saavutamine. Koolituse pealkirjaks sai osalt eksitav “Saavutama Õppimine”. Müügikoolitused jäid mu enda huviorbiidist välja – nendega tegelesid mu kolleegid. Minu koolitsi hakati nimetama motivatsioonikoolitusteks, tihti ka sütelkõnni koolitusteks, kuna kasutasin seda koolitusel ühe harjutusena. Minu motivatsioon oli üllas, arusaam asjast aga pinnapealse võitu. Küllap kandus see üle ka koolitusel osalejatele.

Üsna pea peale nimetatud teistkordset arengu kiirteele sattumist nihkus mu tähelepanu edunduse ja eesmärkide teemalt rohkem inimese sisemaailma ning tema vaimse arengu suunas. Hakkasin esimest korda aru saama (piinlik tagantjärgi tunnistadagi) emotsioonidest, alateadvusest ning nende tähtsusest ja mõjust. Käisin (erinevates) psühhoteraapiates ning seda mitte vähe. Lisaks isiklikule arengule ning peidus sõlmede lahtiharutamisele toimis see suurepärase koolitusena. Aastatel 2005-2006 õppisin Prantsusmaal organisatsioonipsühholoogiat ja coaching’ut. Kõik see kokku viis hooga uutesse teadmise ja kogemise sügavustesse, suuremasse eneseteadlikkusse. Nende protsesside tulemuseks oli 2008. aasta lõpul esimest korda koolituse Sisemine Võit tegemine. Asi õnnestus ja läks ajaga järjest paremaks.

Kui eesmärkide koolitusel lahkasin küsimust, kuidas olla eluga rahulolevam, seades ja saavutades õigeid eesmärke, siis uuel Sisemise Võidu koolitusel esitasin endale ja teistele hoopis sellise küsimuse: kuidas olla rahul ja õnnelik just nüüd, praegu – ilma ühtegi eesmärki seadmata ja veel vähem nende täitumist ootamata? Kuidas juhtida paremini oma mõtteid ja tundeid? Kuidas tajuda oma pärisolemust, teada, kes ma olen ja jääda iseendaks?

Huvitav on tagantjärgi märgata, kuidas ma sisemaailma (ja vaimse arengu) teemadesse süvenedes hakkasin tasapisi oma leivanumbrit (eesmärkide valik ja nende saavutamine) alatähtsustama. Tol hetkel ei olnud ma ise sellest vist päris teadlik. Küllap mängis rolli ka minu (spirituaalne ehk vaimne?) ego. Ma ei tahtnud, et minu nime ja identiteeti seostataks peamiselt edu, motivatsiooni, (lollilt) aktiivse tegutsemise ja muu sarnasega. Vähe sellest, minu kuvandiga käis ikka veel müügiguru imago – mis siis, et tegin viimase tavapärase müügikoolituse 2001. aastal.

2007. aastal lõpuks kirjutasin raamatu “Kõige tähtsam küsimus”, kuhu panin sisse kõik, mida tolleks hetkeks teadsin targast eesmärkide valikust, tasakaalus elu loomisest ning eesmärkide mõistliku vaevaga ning rahuldustundega teoks tegemisest. Plaanisin raamatut justnagu eesmärkide-aabitsaks ja kirjutasin selle suuresti oma “Saavutama õppimise” koolituse pealt “maha”. Kuna olin ka antud teemal eduka raamatu kirjutanud, siis mängis see oma veidral moel kaasa sellele, et ma eesmärkide teemat alatähtsustama hakkasin.

Siis algas masu. Pinge all tuli vaimsed huvid tahaplaanile panna ning vanast varasalvest tuttavad töökuse, distsipliini, eesmärkide ja tulemuse nimel punnimise tööriistad välja kraamida. Korrapealt olid eesmärkide ja edu teemad ühtaegu nii eriti armsad (vajalikud) kui ka vastikud (pealesunnitud). Langeva majanduse tingimustes rassimine võttis kohati tuju ära. 2010. aasta alguses isegi niivõrd, et tahtsin tõsimeelselt aastale vastu minna ilma selgete kavatsuste ja plaanideta. Õnneks ma seda siiski ei teinud.

Kui oled siiani lugenud, siis on Sul viimane aeg õigustatult küsida – millest ja miks see Vain täna üldse kirjutab? Vastus on imelihtne ja seotud mu esimese remargiga. Nimelt – nüüd olles vanemaks saanud mõistan, et eesmärkide ja edu teema oma ikkagi metsikult tähtis. Ja veel – tegu on kaugelt enamaga kui eesmärkide ja edu teemaga.

Miks tähtis ja millega siis on tegemist?

Kui vaid üks asi välja tuua, siis on see järgmine. Ühesõnaga on asi isikliku elu visioonis. Pikemalt on see oma elu ja tuleviku teadlik, isiklikust kavatsusest lähtuv kujundamine ning selle abil olevikus keskendunud, aktiivne, võimekas ja õnnelik olemine. Mitte kusagil kaugemal tulevikus vaid just praegu, just nüüd. Ja kirjutan sellest praegu sellepärast, et tagantjärgi tundub, et kui varasemalt keskendusi pigem vahendile, siis nüüd näen puude taga hoopis selgemalt metsa.

Loomulikult on ka muid aspekte. Kui me ise oma elu kujundada ei võta, siis teevad seda (mingil perverssel moel) teised ja elu ise. See süvendab ohvrimentaliteeti ja nõrgestab. Langetamata otsused hoiavad kinni palju kõige erinevamat eluks ning tegutsemiseks vajalikku energiat. Passiivsus, eluga kaasa loksumine ning visiooni puudus pärsivad võimekust, initsiatiivi ja võtavad jõudu ära. Ja kõige ilmselgem on see, et ilma visiooni ja eesmärkideta ei saa me realiseerida oma (puuduvat) ideaali endast ja oma elust kui tervikust. Me lihtsalt ei tea, milline on sobivaim suund ning ei näe, kus on vahejaamad ning kus mingi teekonna lõpp-punkt.
Lisan ka mõned lahendusi sisaldavad mõtted:

1) Oma elu ettekujutamine näiteks 5 aasta pärast arvestades kõikide võimalustega (mida ON lõpmatu hulk) aitab paika panna suunad ja sihid.

2) Oma elu eri aspektide realistlik (mitte ilustav) rahulolu hindamine tekitab (loodetavastiJ) inspireerivat rahulolematust ja aitab paika panna lähtepunkti.

3) Eluratta printsiibi kasutamine tasakaalus elu loomiseks aitab pilku peal hoida ning korras hoida või parandada KÕIKI oma elu tähtsaid osasid.

4) Kõikvõimalike järgmise aasta tahtmiste, ülesannete ja võimaluste kirja panek tekitab menüü, millest valida välja 4-6 kõige tähtsamat asja.

5) Nende konkretiseerime ja neile tähtaegade määramine muudab nad eesmärkideks.

6) Seitsme otsustamine küsimuse kasutamine aitab need selgitada motivatsiooni, ületada hirme, teha tegevusplaani, näha kaasnevaid kasusid ning lõpuks ka langetada otsuse.

7) Nende eesmärkide pidevalt tähelepanus hoidmine ja nende poole liikumise progressi järjepidev mõõtmine aitab neid samm-sammult reaalseks muuta ehk realiseerida.

Miks tagasi tulevikku? Sest süsteemne töö eesmärkidega on tõsine vahend oma tuleviku vormimiseks. Ja kui seda nutikalt teha, siis arendab see inimest ja ühtlasi võimaldab oma elu ise kujundada oma enda parima äranägemise järgi.

Peep Vain