NÄDALA PERSOON ⟩ Peep Vain: Kuidas elada nii, et tagasi vaadates poleks vaja pilku maha lüüa
Autor: Priit Pullerits | Foto: erakogu | 03.01.2026
Artiklit saad lugeda ka Postimehe lehelt, kui sul on Postimehe tellimus.
- Ta ei soovita end vägisi motiveerida, vaid keskenduda ärksusele.
- Ta kiidab ebamugavust, sest selleta ei sünni muutust.
- Ta peab elu teise poole suurimaks ohuks käegalöömist ja kaasa lohisemist.
Aasta hakul, mil küllap paljud seavad endale uusi eesmärke ja annavad uusi lubadusi, tasub meeles pidada, nagu tuletab meelde omaaegne superkoolitaja Peep Vain, et kõige olulisemad asjad siin elus ei ole väliselt nähtavad saavutused, vaid vaimne ja psüühiline tervis.
Kolm aastakümmet on Peep Vain tegelenud küsimusega, kuidas inimesed oma elu tegelikult elavad – mitte ainult sellega, mida nad saavutavad. Kui möödanikus hullutas ta väljamüüdud saalides oma legendaarsete ühemehesõudega korraga tuhandeid, siis viimastel aastatel on ta täisväärtusliku elamise teemat jätkanud elava muusika saatel «Muutuse» mõtterännakutel ja Youtube’i kanalis.
Aasta algus on paslik aeg sisulised ja eksistentsiaalsed küsimused taas lauale panna. Sealt kasvaski välja järgnev vestlus elu teisest vaatusest ja sellest, kuidas elada nii, et pingutus ei viiks liigse enesekurnamiseni. Ammuste tuttavatena rääkisime sina-vormis.
Vaatasin su Youtube’i kanalit, kus jagad elu nagu teatrietenduse kahte vaatusesse. Teise vaatuse alguseks märgid tinglikult 55. eluaasta. Oled 57. See on vanus, millest alates hakkavad Eesti meeste tervelt elatud aastad otsa saama, ja naiste muretumad aastad peagi samuti. Nii et ees ootab kurb vaatemäng, mis areneb vääramatult tragöödiaks, kas pole nii?
See mõte kahest eluvaatusest on mind tabanud üsna hiljuti. [Šveitsi psühhoanalüütiku] Carl Jungi järgi – minu vabas tõlgenduses – kulub elu esimene pool eneseteostusele: identiteedi, rolli ja koha leidmisele.
Elu teine pool kutsub aga teistsugusele liikumisele, mida võiks tinglikult nimetada endast lahti saamiseks või enese ületamiseks – mitte segi ajada eneseületusega.
Kas vaatemäng muutub kurvaks või rõõmsaks, ei sõltu minu meelest niivõrd vanusest, vaid kolmest asjast: kui suur on inimese tahtmine hästi elada, kui hea on ta tervis ning kui võimekas on inimene oma soovide elluviimisel.
See omakorda sõltub üsna palju sellest, kuidas on «mängitud» esimeses vaatuses – millised harjumused, suhted ja hoiakud on teise vaatusesse kaasa võetud.
Lühike vastus on: jah, see võib areneda tragöödiaks. Aga sugugi mitte vääramatult.
Kas tegelikult pole siiski nii, et esimest vaatust tuleb venitada võimalikult pikaks, vähemalt 65., võib-olla isegi 70. eluaastani, pensionieani ja kaugemalegi, et jätkuks tööl ikka jõudu enda väärtust tõestada, noorematega sammu pidada, sest kui ei pea – vaat siis kantakse sind maha? Ja teenida on ka vaja, sest kellele siis raha ei meeldiks.
Nii enamik ju teeb, jah, aga kas see on parim lähenemine? «Vaatuste» mõte ütleb eelkõige, et ka suure osa elu teisest poolest on võimalik hästi elada, mitte lihtsalt vaikselt hääbuda. Minu meelest käib mingit tüüpi koduväliselt aktiivne olemine hästi elamise juurde igas vanuses.
Hästi elamise all pean silmas tervelt, targalt, tähendusrikkalt, nauditavalt ja rõõmuga elamist. Oluline pole, kuhu ajateljel piire tõmmata, vaid kas inimene oskab oma elu teist vaatust teadlikult elada. Pealegi jääme teistele – eriti nooremale põlvkonnale – sageli meelde just selle järgi, mida teeme elu teises pooles.
Miks peaks pingutama selle nimel, kuidas keegi meid mäletama jääb? Parajasti elades on muidugi tore mõelda, mida meist tulevikus räägitakse, aga kui maine elu on lõppenud, siis ega miski sellest enam muutu, mida keegi meist arvab. Seda esiteks. Ja teiseks, järeltulevail põlvedel on nagunii enda eluga nii palju tegemist, et vaevalt neil on aega kuigi tihti meile mõelda, isegi kui peaksime neile suure päranduse jätma.
Jah, olen nende mõtetega nõus. Ühel tasandil võib selle [kuidas meid mäletama jäädakse] tähtsustamine kõlada nagu vananeva mehe egotripp. Aga minu jaoks ei ole see sugugi rumal viis mõelda. Esiteks sunnib see paremini elama – kaugemale ette vaatamine mõjutab paratamatult meie tegusid. Teiseks kujundab see vastutustunnet nende ees, kes meile kõige lähemal on – eelkõige järglaste ees. Ma ütlen seda ennekõike oma vanemate lapsena, mitte enda laste vanemana.
Viimase kolme aasta jooksul lahkusid mu isa ja ema. On hea ja helge neid meenutada. Just nende lahkumine on pannud mind rohkem mõtlema elule kui tervikule ja sellele, millise jälje me oma kohaloluga teistele jätame. Mitte selleks, et meid mäletataks, vaid selleks, et elada nii, et tagasi vaadates poleks vaja pilku maha lüüa.
Hüva, isegi kui tuua elu teise vaatuse algus 55. eluaasta kanti, nagu sa ette paned, siis mis peaks olema teise vaatuse sisu ja eesmärk, et ei tekiks tunnet, et nüüd algab vaikne kulgemine loojangu poole?
Sellest tundest ei ole pääsu ega vist tohigi olla. Me ju kulgemegi vaikselt loojangu poole. Vanusega hakkame seda märkama. Küsimus on pigem selles, mida me selle tunde ja teadmisega peale hakkame.
Minu jaoks koosneb elu teine vaatus mitmest omavahel seotud protsessist: tervise, keha ja vaimu hoidmisest, seni kogetu meenutamisest, mõtestamisest ja sorteerimisest ning kogemuse edasiandmisest neile, kes tulevad pärast meid.
Kui otsida sellele kõigele ühte keskset sisu, siis minu jaoks on see kogetu ja destilleeritud tarkuse edasiandmine – peres, kogukonnas või laiemalt. Selles mõttes muutub elu teine vaatus paratamatult teatud mõttes hõimuvanema rolliks. Me oleme niikuinii vahelülid ja pärandi kandjad. Küsimus on vaid selles, kas ja kuidas me seda rolli teadvustame ning täidame.
Aga kui järeltulev põlv ehk lapsed ei ole oodatud tasemel, ei ole nii tublid ja targad kui esivanemad, eksivad aeg-ajalt teelt ja valmistavad pettumust, siis tuleb endale tunnistada, et olen ebaõnnestunud, ükskõik kui edukas olen professionaalselt olnud? Saad ju aru, millele viitan: pole vähe neid, kelle tegemisi üldsus imetleb ja austab, aga kelle lapsed on viletsasti kasvatatud, sest nende jaoks pole jätkunud aega ja tähelepanu.
See on valus ja oluline teema ning ma mõistan, millele sa viitad. Aga ma ei usu, et laste käekäik on lihtne lõpphinnang vanema õnnestumisele või ebaõnnestumisele.
Vanemlus on eelkõige esimese vaatuse teema. Seal tehtud vigu on hiljem raske parandada. Samas ei ole lapsed projekt ega aruanne, vaid eraldi inimesed – oma tee, eksimuste ja kõrvalepõigetega. See ei vabasta vanemat vastutusest, kuid seab vastutusele piirid.
Aeg, tähelepanu ja kohalolu on asjad, mille puudumist ei korva mingi professionaalne edu. Aga ka siis, kui vanem on andnud endast parima, ei ole tal kontrolli selle üle, kuidas lapse elu kujuneb. Seepärast on minu jaoks ausam küsimus mitte see, kas lapsed vastavad mu ootustele, vaid kas ma olin nende jaoks olemas nii hästi, kui oskasin. Kui sellele saab vastata jah, siis ei ole õiglane kuulutada end läbikukkunuks ka siis, kui laste teekond pole sirge.
Naastes elu teise vaatuse teema juurde – kui mälestustele mõelda, pole ikkagi pääsu tundest, et elu parim aeg, mil juhtusid kõik põnevad asjad ja sai korda saadetud üks kangelastegu teise järel, on ikkagi möödas. Siis jõudsid rohkem, väsisid vähem, energia pulbitses, tahtmine ajas üle ääre. Ainult ebaadekvaatse enesehinnanguga inimene võib arvata, et ta pole vanemaks saades muutunud – et ta on sama äge nagu kolmekümneselt. Ei ole ju!
Ei ole jah. Aga see ei pruugi tähendada, et parim aeg oleks möödas – see tähendab, et mäng muutub. Mingil hetkel tasub kangelastegude loendur nullida ja küsida, mis edasi. Suurim oht ei ole see, et me ei suuda enam sama palju, vaid see, kui hakkame end elu teisest poolest lihtsalt läbi lohistama.
Kahetsus on vilets kaaslane. Eriti selline kahetsus, mis tekib siis, kui märkad, et oled oma elu viimased aastakümned ära raisanud. Seejuures polegi määrav, kas elu esimene pool õnnestus «viitele» teha või mitte. Hea esimene vaatus loob küll paremad eeldused tahta edasi panna, aga ka siis, kui on põhjust enesekriitiline olla, ei tasu püssi põõsasse visata.
Elu teine vaatus ei paku enam kangelastegusid, aga võib pakkuda selgust, kohalolu ja tunnet, et sa ei pea enam kogu aeg tõestama, et oled piisav. See on teine kvaliteet, mitte loojang.
Täpipealt: hea esimene vaatus loob paremad eeldused tahta edasi panna. Kujutan ette, et just hästi tegusatel inimestel võib lahtilaskmine endale seatud nõudmistest ja ootustest tekitada sisimas vastiku küsimuse, kas ma olen nüüd nõrk ja allaandja. Mis on elu eesmärkide ümberseadmisel tavaliselt kõige keerulisem?
Mõnes asjas, nagu tempo ja võistlemine, tohib ja peabki järele andma. On aga kohti, kus seesmised standardid muudkui tõusevad. Nii et teatud mõttes on viik. (Naerab).
Elu eesmärkide ümberseadmisel on minu jaoks kõige keerulisem olnud arusaamine, et aega ei ole lõputult. See sunnib väga täpselt eristama, mis on päriselt oluline ja mis on lihtsalt harjumus, müra või kunagine ambitsioon.
Mingil hetkel saad aru, et kõigega enam ei jõua tegeleda. Jamaga tegelemine muutub oluliseks riskiks, sest see võib tähendada, et kõige tähtsamad asjad jäävadki tegemata. Siit tekib küsimus, kas tegutsed sisemisest vajadusest ja tähendusest või ikka veel välise tunnustuse ja aupaiste nimel.
Eesmärkide ümberseadmine ei tähenda minu jaoks loobumist, vaid fookuse ja tempo muutmist. Valida tuleb rütm, mis lubab sügavamale minna ja kauem vastu pidada – mitte end liigse pingutusega läbi kärsatada.
Sa olid paarkümmend aastat tagasi nagu kellavärgiga energiapomm, hullutasid korraga tuhandeid inimesi, panid nad enda taktikepi järgi tantsima. See pidi olema magus ja vägev tunne. Nüüd, nii palju kui aru olen saanud, toimetad palju rahulikumas tempos. Kui palju oled pidanud endaga võitlema, et mõõdukam tempo omaks võtta?
Oli vingeid hetki ja tundeid küll – tobe oleks seda eitada. Aga enda jaoks õige asja hästi tegemine pakub alati magusat ja vägevat tunnet, sõltumata mastaabist. Tollal tähendas see minu jaoks piiride katsetamist, enda proovile panekut ja omale sobiva mõõdu leidmist.
Täna on tempo tõesti hoopis teine ja ausalt öeldes pole ma pidanud rahulikuma rütmi nimel suurt võitlust pidama, kuigi mu loomulik olek on vahel praegugi üsna tormakas. Rahunemine on koos arengu ja muutustega kuidagi ise tulnud.
Vahepeal olin mitu aastat justkui pensionil ja sain üsna ruttu aru, et ilma rakenduseta hakkan manduma, sest inimesel – ka mul – on vaja mängus olla, anda, midagi teha. Nii hakkasingi koolituste asemel katsetama uusi formaate. Koos muusikutest kaaslastega oleme viimased neli aastat teinud Muutuse mõtlusõhtuid ja mõtterännakuid.
Siinkohal mõtlevad küllap paljud, et mis sinusugusel viga huvide ja hobide ja endale meeldivaga tegeleda, kui elu esimeses vaatuses võitjate põlvkonna tüüpilise esindajana on seljatagune tugevasti kindlustatud. Kas tunnistad, et ega sa saaks endale huvidest lähtuvat elulaadi lubada, kui peaksid ikka argielulist võitlust pidama?
See sõltub võitluse tõsidusest. Kui näpud oleks päriselt põhjas, siis oleks kõik muidugi palju keerulisem. Majanduslikult kindel seljatagune teeb valikutes vabamaks ja seda ei ole mõtet eitada. Samas on sellel oma varjupool – motivatsioon peab tulema seestpoolt. Keegi ei sunni, keegi ei oota, keegi ei kontrolli. See teeb valikud korraga vabamaks ja raskemaks.
Aga ma ei ole ka päriselt nõus väitega, et ilma rahalise vabaduseta ei oleks võimalik elu teises vaatuses uusi asju katsetada või tempot ümber seada. Paljude inimeste kulud ajaga kahanevad: lapsed saavad suureks, laenud makstud, vajadused muutuvad lihtsamaks. See loob teistsuguse manööverdamisruumi ka siis, kui vara pole palju või tulu suur.
Minu arust on siin veel üks asjaolu, mis sunnib end eakamaks saades ümber hindama. Kui 57-aastane proovib olla ja käituda nagu 27-aastane, võib see paista sama haletsusväärne ja koomiline kui laval hüplev rokisaurus, kes kujutab ette, et on endiselt noorte naiste ihalusobjekt. Kui keegi ütleks, et Peep, tee meile samasugune sõu nagu 20 aastat tagasi – kas teeksid?
On inimesi nagu Mick Jagger, kes on üle 80 ja perutab laval endiselt nagu noor sälg. Ta on öelnud, et tema elu põhifookus on liikumisel ja heas vormis püsimisel. Kontserdid on välja müüdud ja keegi ei naera – võib-olla ainult need, keda kohal ei ole. Nii et selline tee on olemas.
Mina täpselt samamoodi enam ei tahaks. Suuri, väga pingelisi üritusi ei ole mul täna enam vaja. Samas ei tähenda see, et oleksin suurema mastaabi täiesti maha kandnud. Näiteks «Saavutama õppimise» laadset koolitust paarisajale inimesele võiksin täiesti proovida – just selleks, et oma tänast kogemust ja tarkust kokku võtta ja edasi anda.
Eks ma olen seda ju proovinud ka: aasta tagasi tegin Alexelas «Ukselt uksele» raamatu esitluse 1300 inimesele. Pinget oli eeltöö faasis rohkem kui varem, aga teha – ja jutu järgi ka saalis kogeda – oli vahva. See andis kindluse, et saan vajadusel hakkama, aga kinnitas ka, et eelistan praegu muud.
Saavutama õppimise koolitus… Kas siin ei ole üks suur probleem – et Eesti on ikka veel hästi saavutusekeskne? Sa nagu ei oleks suurt midagi väärt, kui sul ei ole saavutust ette näidata. Aga kui vaatame, kui palju on inimestes, eriti noortes ärevust ja enesega rahulolematust, siis kas see ei tule just saavutuse liigsest tähtsustamisest?
Tegin «Saavutama õppimise» nimega koolitust [aastatel 2003–2012]. Olgu öeldud, et pealkiri oli veidi eksitav – edu propageerimise asemel rääkisin hoopis rahuldust pakkuva ja tasakaalus elu kujundamisest.
Aus vastus on, et ma ei oska öelda, kas Eesti on ülemäära saavutusekeskne. Olen ise juba mõnda aega teises elufaasis ja sellest mängust eemal olnud ning ma ei ole veendunud, et edukultus oleks nooremate peamine probleem.
Liigne eduihalus ja pidev enese teistega võrdlemine teeb muidugi ärevaks. Aga sama palju näen ärevust teistsugusest allikast – inimesed ei pühendu millelegi, ei kasuta oma potentsiaali ja tunnevad, et elu libiseb mööda. Sageli öeldakse, et kõige rohkem stressi tekitab tegemata töö. Ärevust ei tekita ainult surve saavutada, vaid ka tunne, et oled võimalused kasutamata jätnud.
Saavutuste ja arengu nõue on ju peidetud ka rutiinsetesse asjadesse, näiteks arenguvestlustesse ja karjäärimudelitesse. Eeldatakse, et inimene peab kogu aeg edasi liikuma ja arenema. Kas sinu meelest on see elu teises vaatuses üldse realistlik? Ja miks me kipume taseme hoidmist nägema pigem paigalseisu kui saavutusena?
Ei pea kogu aeg arenema, eriti mitte elu teises vaatuses. Igal inimesel on võimete lagi ja paljud jõuavad sinna teatud vanuseks välja. See ei ole halb koht – mõnikord on taseme hoidmine kõige mõistlikum ja vastutustundlikum valik. Selle alahindamine tuleb ilmselt võrdlusest – nii teistega kui ka enda varasema arenguga.
Mingil hetkel ei lähe teiste hinnang enam eriti korda. Aga vastutus ei kao. Kui inimene ei hakka oma kogemuse ja saavutustega midagi mõistlikku peale, on ta lõpuks ise enda suurim kohtumõistja. Mingil hetkel teeb igaüks meist paratamatult elule tagasivaate. Mina ei tahaks sel hetkel mõelda: ma oleksin võinud, aga ei julgenud või ei viitsinud.
Samas, möönan, on väga oluline, et ka teises eluvaatuses leitaks motivatsiooni, ükskõik milleks. Aga oletan, et paljudel tikub see manduma, misjärel vajutakse mugavusse ja sealt passiivsusse ning edasi on juba raske allakäiku pidama saada. Mis nõu motivatsioonikoolitaja annab, et seda ei juhtuks? Ja arvesta nõu andes, et enamik on ilmselt laisad, nad ei viitsi midagi teha – isegi kehalisi harjutusi, kuigi teavad, et neist on seljavalu vastu abi.
Lugeda seda juttu siin mõttega. Kui vaja, siis mitu korda. Lasta sel end mõjutada, nii et teise vaatuse hästi sisustamise tähtsus muutuks ajapikku päriselt tajutavaks.
Minu 2025. aasta suurim taipamine tuli ühelt mu lapselt: kui inimene ise ei küsi, siis pole peaaegu mingit mõtet talle midagi öelda. Seda oli 57-selt veidi piinlik endale tunnistada, aga parem hilja kui mitte kunagi.
Ma ei pea end enam ammu motivatsioonikoolitajaks. Seepärast on mu nõuanne paradoksaalne: ära püüa end vägisi motiveerida. Pigem hoia end ärksana selle suhtes, mis sinus üldse küsimusi tekitab. Kui küsimus tekib, tuleb tavaliselt ka liikumine. Ja ilma selleta ei aita ükski nõuanne, ükskõik kui tark see ka poleks.
Mul tekkis küsimus: kui teises eluvaatuses lugejad on seda vestlust tõepoolest mõttega läbi lugenud ja avastavad, et on vääriti elanud ja ekslikult tegutsenud, siis mil määral on veel võimalik teha vigade parandust, et siis, kui kellad löövad, ei peaks kahetsuse piinades vaevlema?
Noh, lugemisest üksi muidugi ei piisa. Mõelda on vaja, ümber mõelda on vaja – ja lõpuks ka teha. Päris vigade parandust. See sõltub sellest, kui palju on vaja muuta, kui palju on aega jäänud ja kui tugev on sisemine vajadus oma asjad enda jaoks selgeks saada.
Elu teises vaatuses ei tähenda vigade parandamine enam kogu elu ümbertegemist. See tähendab pigem suuna või tempo korrigeerimist. Sageli piisab sellest, kui inimene lõpetab enda petmise ja hakkab elama kooskõlas sellega, mida ta juba ammu teab, aga pole julgenud järgida.
Kõike ei saa olematuks teha ja kõike ei pruugi ka andeks saada. Aga kui inimene saab öelda, et ta vähemalt viimastel aastatel elas ausalt, siis ei ole kahetsuse piinadel enam suurt ruumi. Siis võib olla rahu. Ja sellest piisab.
Vahel mõtlen, et kui liiga palju igasugu asjade üle juurdlema jääda, kas siis asja mitte hullemaks ei tee? Sest siis tekib igasugu kahtlusi ja kahetsust, pettumust ja kurbust. Kõigile küsimustele ei ole lihtne vastust leida, sest alati tahaks ju rohkemat, kui suudad või aeg võimaldab. Seega, ega liigne mõtlemine ja juurdlemine – oma nabas urgitsemine! – ka vist hea ole?
Maitse asi. Küsimus on mu meelest õigustatud – olen ka ise seda endalt küsinud. Mõtlemine iseenesest elu hullemaks ei tee, küll aga võib teha ebamugavamaks. Sageli on see märk, et inimene on millegi olulise pihta sattunud. Ebamugavuseta muutusi tavaliselt ei tee.
Probleem ei ole juurdlemises, vaid selles, kas sellest midagi ka sünnib. Kui mõtlemine viib selguse ja tegudeni, on see väga vajalik. Kui aga keerleb lõputult sama koha peal, ilma et midagi päriselt muutuks, muutub see tõesti tühiseks nabas urgitsemiseks.
Minu jaoks taandub see jutt kahele eri asjale: kui kõrged on inimese sisemised standardid ja kui suur on tema võime oma elus midagi päriselt muuta. Mida rohkem need kaks koos on, seda mõtestatumaks muutub eneseanalüüs.
Me oleme peamiselt rääkinud välistest saavutustest, nagu selliste suurte intervjuude puhul Eestis tavaks, aga pole peaaegu üldse puudutanud seda, mida kõrvalised ei näe, kuid mis on õnne tundmiseks palju olulisem kui avalikud kordaminekud. See on igaühe enda asi, kui palju ta end avab, aga usun, et paljusid huvitab, kas sa oled sisimas õnnelikum kui näiteks kümme aastat tagasi.
Jah, olen sisimas õnnelikum kui viis või kümme aastat tagasi. Mitte sellepärast, et elu oleks vahepeal lihtsamaks muutunud, vaid sellepärast, et minus on rohkem selgust ja rahu.
Aja jooksul on mulle järjest selgemaks saanud, et kõige olulisemad asjad ei ole väliselt näha, vaid seesmine korrastatus: vaimne ja psüühiline tervis ning füüsiline keha kui nende alus. Alles selle peale saavad tulla eneseteostus, töö, raha ja muu nähtav elu.
Ma olen elu lihtsustanud vaatesse, et meil on neli põhitelge – mina ise, töö, raha ja suhted. Aja möödudes on nende omavaheline tasakaal muutunud järjest olulisemaks. Kõige tähtsam on see, kellega sa oma elu jagad.
Täna olen rahulolevam, küpsem ja kindlam kui viis või kümme aastat tagasi. Väga paljuski seetõttu, et ma ei käi oma teed enam üksi – ei töös ega isiklikus elus.
Mis ajani on mõttekas oma elu püüda paremaks kruttida? Sest millalgi tuleb ilmselt leppida sellega, et parimad päevad on möödas ja ressursid ammendumas ning paratamatusele vastu punnimine muutub enda kurnamiseks.
Millal on piisavalt? Kuidas mitte üle pingutada? Kust jookseb piir pingutuse ja tulemuse vahel, eriti siis, kui võimekus väheneb? Neile küsimustele pole universaalseid vastuseid – need tuleb igal inimesel endal, katse-eksituse-meetodil, üha uuesti läbi mõelda.
Kuna miski elus ei püsi iseenesest, vaid asjad lagunevad, siis on teatud asjade puhul mõistlik kruttida nii kaua, kuni eluisu jätkub. Paradoksaalselt võib just teadlik asjade paremaks kruttimise pingutus eluisu hoopis juurde anda. Tervis ja füüsis, kodu ning inimsuhted on kohad, kus hoolt ei tohi kunagi päriselt käest anda.
Paljude muude asjade puhul on targem seada need sellisesse korda, mis end rahuldab, ja teha pingutus pigem selle säilitamiseks, mitte lõputuks parandamiseks. Küsimus ei ole vastu punnimises ega üle pingutamises, vaid optimaalsuses.
Keegi on öelnud, et inimene hakkab vanaks jääma siis, kui tal kaob huvi oma riietuse vastu. Mina ütleksin laiemalt: kui elust ja eriti just hästi elamisest tekib tüdimus ning ükskõiksus, siis ei alga mitte rahulik leppimine, vaid nukker hääbumine. Ja see ei ole enam vananemine, vaid loobumine.
Kui sa peaksid kogu selle vestluse väga lihtsalt ja praktiliselt kokku võtma, siis mida peaks inimene endalt elu teises vaatuses iga paari kuu tagant ausalt küsima?
Üks küsimus… Kui lubad, siis pakun kahte.
Kõigepealt: kas see, kuidas ma praegu elan, on kooskõlas sellega, kes ma olen ja mis on mulle päriselt oluline? Mitte sellega, mida peaks oluliseks pidama. Mitte sellega, mida teised ootavad. Vaid sellega, mida ma enda sees tean. Ja kui vastus on ei, siis mitte edasi küsida, kuidas kogu elu ümber teha, vaid küsida: mis on üks väike asi, mida ma saan muuta, et kooskõla natukenegi paraneks?
Elu teises vaatuses ei sünni muutused enam jõuga. Need sünnivad aususest ja väikestest, järjekindlatest kohandustest. Kui seda küsimust aeg-ajalt ausalt läbi mõelda, ei muutu elu küll täiuslikuks, aga püsib elusana. Ja sellest piisab.
Ja teiseks võiks endalt nii elu esimeses kui ka teises vaatuses ikka ja jälle küsida: olen ma tasakaalus ja olen ma hoitud?
Peep Vain
- Sündinud 16. aprillil 1968
- Ettevõtja, Eesti enesearengukoolituste teerajaja, õpetaja ja innustaja, alates 1990. aastatest koolitanud kümneid tuhandeid eestlasi.
- Korraldab «Muutuse» mõtterännakuid.
- Raamatud «Kõige tähtsam küsimus», «Keset elu», «Ukselt uksele. Iseendani», «Ellujäämiskursus. Kuidas muutustega elus toime tulla» (kaasautor).
