Peep Vain: minu eduka investeeringu juures on suur osa rämedal vedamisel

Autor: Jaan Martin Raik | Foto: ? | 02.07.2021

Artiklit saad lugeda ka Äripäeva lehelt, kui sul on Äripäeva tellimus.

Peep Vain rääkis Investeerimisfestivali Eduloolaval, et võitjate juures on näha enesekindlust ja vaimustust oma tegevusest ja tulevikust, kuid möönab, et võitja leidmisel on suur osa ka lihtsalt õnnel.

Milline oli Pipedrive’i sündimise ja sellesse investeeringu tegemise eellugu?

Kuigi oma kunagises edevuses võiksin öelda, et Pipedrive oli koolitusfirma spin-off (tsiteerides Urmas Purdet), siis tuleb hoopis tunnistada, et kaudselt ei olnud ma Pipedrive’i esimene investor. Nendeks olid hoopis Urmas Purde ja Timo Rein, kes tegid 2005. aastal vägagi arvestatava rahalise investeeringu firmasse Vain & Partnerid. Olime selleks ajaks koos töötanud juba ca 5 aastat.

Meie firma (ja eriti nende kahe mehe) tegevuse põhifookus oli aidata firmadel paremat äri teha läbi müügi ja juhtimise teemaliste koolituste ja konsultatsioonide. Samal ajal testisime ja kasutasime ise oma ettevõttes järjest erinevaid CRM programme, parimaid, mis tol hetkel maailmas saada oli.

Me polnud mitte ühegagi neist rahul – nad olid kohmakad, kallid, aeglased, ebamugavad ja madala kasuteguriga. Ei me ise ega meie töötajad ei tahtnud neid eriti hea meelega kasutada.

Kuna koolitamine on ääretult inimressurssi mahukas tegevus ning samuti raskesti skaleeritav, siis hakkas Urmases ja Timos pead tõstma rahulolematus ning soov teha raha „ka siis, kui me magame“ – ehk nii, et see ei sõltuks otseselt ühe või teise inimese tööpanuses ja rahva ette koolitusruumi kohale ilmumisest.

2006. aastal käisime külas Soome koolitusturu liidril Jari Sarasvuol, kes oli ostnud IT-firma ning siis oma firmad börsile viinud. See visiit tekitas meis elevust ja lõi midagi liikuma. 2008. aasta lõpus algas masu ning koolitusturul toimetamine muutus kordades raskemaks ning vähem tulusaks, vähendades kõigi meie innukust koolitusäri vastu.

Pidasime aga vastu ja tulime „tanki alt välja“, kuid rõõmu oli sellest vähe. Täna tagasi vaadates tuleb masule tänulik olla, sest ilma selleta poleks võib-olla „valu“ uut äri (Pipedrive’i) teha piisavalt suureks muutunud.

Öeldakse, et idufirmasse investeerides on oluline vaadata selle asutajaid ja teha otsus just selle järgi. Miks te arvasite, et just teie toonased äripartnerid-kolleegid on sellised inimesed, kes ehitavad üles midagi suurt?

Ma leidsin oma meeskonda kaks väga tarka, tugevat ja võimekat noort meest, õpetasin neile kõike, mida ise teadsin ja oskasin, kohtlesin neid kui võrdseid. Me tegime koolitusäris ilma, aitasime enamikke Eesti juhtivatest firmadest, kasvasime ja saavutasime ärilist edu.

Ma võitsin nende usalduse ja müüsin neile tolle aja mõistes väga suure raha eest osasid oma (meie) koolitusfirmast. Me saime väga headeks sõpradeks. Ma teadsin nende võimeid ja usaldasin neid täielikult.

Riskantne, kuid samas ka võimalik, et kõige tulusam on olla see, kes usub tulevasse eduloosse esimesena. Kas kõhklesite investeerimisotsust tehes, kuna keegi teine ei olnud veel oma panusega näidanud, et tema sellesse ideesse usub?

Kui Urmas ja Timo 2009. aasta lõpus mu Harkujärve kodu kuumaveetünnis investeerimisettepaneku tegid, siis kulus mul jaatava vastuse andmiseks alla minuti. Seda vaatamata sellele, et summa moodustas poole mu säästudest.

Mul oli soov toetada nende unistust. See idee tundus ärilahendusena võidukas. Aga otsus ise oli lihtne. Ma tahtsin nende unistust toetada. Nad olid minusse investeerinud. Tagasivaates võib öelda, et mul oli suisa moraalne kohustus neisse investeerida. Seega ma investeerisin omaenda ärisse ja oma inimestesse, nende ja loomulikult ka enda tulevikku.

Muidugi ma lootsin, et nad lõpetavad võiduga. Suure võiduga, kui täpne olla. Ja seejuures tegin ma oma vaimse tervise huvides otsuse, et ma ei ripu ihu ja hingega selle lootuskiire küljes. Ehk ma leppisin üsna koheselt ära ka võimalusega, et sellest investeeringust ei pruugi suurt midagi tulla. Ma ütlesin ka üsna varakult välja, et minu poolt rohkem raha ei tule. See sundis asutajaid alguses rahasse väga konservatiivselt suhtuma ning sellel oli oma suur pluss.

See ning kõigi asutajate (aga minu jaoks siiski eelkõige Urmase ja Timo) pühendumus ja usk süstisid minusse julgust juba varases faasis uskuda, et Pipedrive’st võib tulla midagi suurt. Jah, ma julgesin üsna varakult loota ja uskuda, et ühel päeval on selle firma väärtus enam kui miljard dollarit.

Ja loomulikult ei kirjutanud ma seda kuskile seinale ega kuulutanud seda koolitustel valju häälega. Selliseid unistusi ja lootusi tuleb kohaleda hellalt, lugupidamise ja suure hoolega. Umbes nii, nagu me kohtleksime ükssarvikut, kui me mingi imenipiga ja endale koju lemmikloomaks saaksime.

Kuidas vaatate nende saavutatut praegu?

Vaatan vaimustuse, alandlikkuse ja teatava uskumatusega. See soojendab mu südant. See täidab mind tänulikkusega. Ja see kõik tundub õige ja õiglane, auga välja teenitud.

Vaatamata mu asutamise-eelsele panusele ning asjaolule, et olin asutaja-investor ei ole ma Pipedrive’s päevagi töötanud. See kõik on Timo Reinu, Urmas, Purde, Martin Tajuri, Martin Henki ja Ragnar Sassi – ning kõigi sadade pühendunud teiste firmas töötanud ja töötavate inimeste – tehtud. Kogu au kuulub neile. Eraldi tahan veel välja tuua ameeriklasest finantsjuhi Dominic Butera ja meie oma tehnoloogiajuhi Sergei Anikini. Neil on erakordselt suur osa selles eduloos.

Loomulikult teen kummarduse ka kõigile hilisematele investoritele, sest ilma nende „kütuse“ ja toeta poleks me tänasesse päeva sellisel kujul jõudnud. Ja hats off to Vista ning Robert Smith. Nemad viivad selle firma veel uskumatutesse kõrgustesse.

Kas olete tänaseks oma investeeringust väljunud või olete endiselt osanik? Kui väljusite, siis millal ja kui tulus see teie jaoks oli?

See info on, nagu tavaliselt ikka kombeks, konfidentsiaalne.

Mida olete sellest teekonnast iduinvesteeringute kohta õppinud?

Meeskond on kõige olulisem. Siis tuleb pärisprobleem, mille lahendamisest asutajad on väga-väga huvitatud. Pikk perspektiiv, pühendumus ja visadus on ülimalt tähtsad. Tasub mõelda, et teeme firmat, mitte start-upi (ega idufirmat). Ma ausalt ei saa aru, miks Pipedrive’i vahel ikka veel idufirmaks kutsutakse.

Kas olete selliseid investeeringuid teinud veel või olete valmis neid tulevikus tegema?

Olen peale Pipedrive’i teinud veel paar varase staadiumi investeeringut (näiteks IT-firma Outfunnel ja sisustusfirma Silen, millel kohe algamas Funderbeami kampaania), lisaks paar kinnisvarainvesteeringut.

Plaanin koos Timo Reinu ja Urmas Purdega sündikaadina järgmistel aastatel mitmeid taolisi investeeringuid teha. Üks selline on juba ka tehtud. Plaanime koostööd ja teiste investorite, fondide ja investeerimisfirmadega.