Peep Vain: müstikat pole lihtne seletada. Kas inimene, kel müstilisi kogemusi pole, saab sellest ikka aru?

Autor: Margus Mikomägi | Foto: Sven Arbet | 29.07.2023

Artiklit saad lugeda ka Maalehest, kui sul on Maalehe tellimus.

Koolitaja Peep Vain käis just Ameerikas, vaatas ja kuulas neid kohti, kus ta ukselt uksele raamatumüüjana alustas. Sai sellest käigust kinnitust mõttele kirjutada raamat, mille pealkirja üks variant on „Mammutiküttide väljaõpetamise käsiraamat“.

Räägime koolitaja Peep Vainuga inimese elust, sellest, kuidas tarbetud mälestused endast välja pesta. Küsin ka, miks ikkagi lollidel maailmas hästi läheb. Ja ta vastab: „Lollidel ei lähe üldiselt hästi, aga üks tark mees ütles, et enamik tarku töötab endast natuke lollimate heaks.“

Koolitaja Peep Vain käis just Ameerikas, vaatas ja kuulas neid kohti, kus ta ukselt uksele raamatumüüjana alustas. Sai sellest käigust kinnitust mõttele kirjutada raamat, mille pealkirja üks variant on „Mammutiküttide välja õpetamise käsiraamat“.

Räägime, vaadates merd ja teineteist. Alles fotograaf Sveni tehtud piltidelt näen, et meid on pea märkamatult pealt kuulanud kõvera jõnksuga vana rannamänd. Kui teda pildil vaatama jään, siis on ta tähelepanuväärne.

Me juttu üles kirjutades mõtlen, et proovime sirgeks rääkida seda rannamändi, teades mõlemad, et just kõverus teeb temast selle, kes ta on.

Olin enne Tallinnas rongist väljumist kuulnud pealt ühe noorusliku ema sõnu oma just ehk täiskasvanuks saanud pojale: „Hakkame vaikselt minema. Ära planeeri üle. Meil on aega. Kulgeme.“

Räägin seda Peep Vainule.

Kuidas sina palju edust rääkinud ja inimesi edu teele koolitanud mehena seda juttu kommenteerid?

Neid edukuse juttusid ma ei ole juba kümme aastat rääkinud. Keerasin vahepeal fookuse sissepoole ja minevikku. Küllap sa ise oled ka passi vaadanud, oma elukäigule mõelnud ja aru saanud, et see on vajalik – see sissepoole ja tagasi vaatamine.

Ma olen mõelnud nõnda, et enamik suuri tegusid tehakse nooruses. Tähendused ja tunnustus tulevad ehk hiljem. Vähemasti kultuurivaldkonnas on nii.

Ka äris on nii muidugi. On mingid tärminid. Kui sa selleks ajaks üht või teist ära ei tee, siis ei teegi. Keegi on öelnud, et kui mees tööalaselt neljakümnendaks eluaastaks märki maha pole pannud, siis naljalt ei panegi.

Tead sa, kui vana oli Tolstoi, kui ta kirjutas „Sõja ja rahu“? Ta oli 40. Tänapäeval oleks veidi üllatav, kui keegi selles vanuses midagi taolist kirjutaks. Tollel ajal oli 40 nagu 60 või isegi 80 praegu.

Selle ema jutt seal rongis on õige, kui vaadata elu nagu pikamaajooksu ja valida tempot. Ja kui erilisi ambitsioone ei ole. Ise usun, et noorena peab õppima pingutama. Ilma eesmärkideta seda aga naljalt ei õpi. Ja muidugi on kulgeda vaja – igas vanuses. Noorena tuleb selle kulgemise vahele teha palju spurte. Muidu juhtub nii nagu paljudel – et ei jõuagi eriti kuhugi.

Kui tahad rohkemat, siis tuleb ka rohkem pingutada.

Kuulen ikka, et ka paigal seismiseks peab hästi kiiresti jooksma, selline on elutempo. Õudne.

(Naerab.) Paigal seismiseks peab vahel jooksma küll. Kas just tingimata kiiresti, aga ega väga vahtida pole.

Saan varsti 70, mis ma ikka enam jooksen, ega ei jaksagi.

Siin ongi tõde peidus – tuleb joosta eelkõige noorena. Käisin just Ameerikas oma eeskuju ja õpetaja Dan Moore’i juures, kes on sinu vanune mees. Kuulasin teda esimest korda 1991. aasta jaanuaris ja olin liigutatud. Sain aru, et ta räägib nii õiget juttu .Nüüd kuulasin uuesti ja tema jutt tekitas täpselt samasuguseid tundeid. Meenus, miks ja kuidas ta mulle nii hästi mõjus. See oli ülendav.

Jah, sellest ma saan aru. Mõni aasta tagasi panid sa enda uutele koolitustele nimeks „sõnakontserdid“.

Nii oli. Seejärel nimetasin neid õhtuid „Õnneliku elu meistriklassideks“. Nüüd nimetan neid „Müstika sisemise tarkuse rännakuteks“.

Sõnakontserdist ei saanud keegi eriti aru. Nagu pakuks kellelegi lemmikloomaks kalkun-kängurut. Aga ta tahab ju koera. Liiga segane värk, liiga keeruline selgitada. (Pugistab naerda.) Eks see üks suur katse ja eksituse meetod ole, nagu ka terve elu ise.

Olen naljaga mõelnud, et mulle siia mere äärde künka otsa sobiks hästi kaks kaelkirjakut. Oleks ju äge. Aga jah, püüa maha müüa kalkun-känguru. Üks tuhandest heal juhul tahab. Samamoodi oli selle sõnakontserdiga.

Kaelkirjakute mõte sul on hea, Salvador Dali maalid miskipärast meenuvad. Ja mina ostaks ka sõnakontserte. Aga miks müstika?

See on seotud teadvuse avardumisega. See omakorda aitab ennast ja oma elu paremini kõrvalt vaadata. Asju näha nii, nagu nad on – ilma moonutusteta. See omakorda aitab teha elus paremaid valikuid. Ega seda müstikat ka kõige lihtsam seletada ole. Kas inimene, kel müstilisi kogemusi pole, saab ikka aru, millest jutt?

Mis müstikat puudutab, siis mulle näib, et ajasin vahepeal sassi vahendi ja eesmärgi. Püüdsin reklaamida vahendit, jättes ütlemata eesmärgi ehk tulemuse. Eesmärk on parem elu ja parem inimene. Teadvuse avardamine ja müstiline kogemus on vahend.

Kust läheb halva maitse ja geniaalsuse piir?

Kui sa tahad väga paljudele meeldida, siis see justkui eeldab, et pead olema paljudele arusaadav nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt. Ei teagi – sa kas pead latti nii palju alla laskma, et suur hulk vastaks sulle, loeks sind, või pead olema geniaalne. Nagu näiteks Michael Jackson – ta ei olnud ju lati-alt-läbi halva maitse mees. Oli geenius. Kui õnnestub oma tunne läbi teksti või muusika edasi anda, siis sul on palju lugejaid ja kuulajaid. See vast polegi nii tähtis, millest või kellest sa räägid või kirjutad.

Sinule mõeldes – kui sa saad teise mehe ausa jutu kätte ja suudad selle nii sõnastada, et lugeja tunneb ära selle tunde, mida sina tundsid vesteldes, siis on korras.

Lati allalaskmisega, jah, ma ei lepiks ja geniaalsusega on ka nagu on. Ikkagi valitseb maailmas suhtumine, et mida rohkem, seda uhkem?

Jah, ma ise olen eluaeg selle pantvang olnud, noorestpeast peale ajasin sellega pilli lõhki. Jahtisin suuri hulki. Nüüd, kui teen neid müstika rännakuid, ei tule sinna palju inimesi. Tuleb 50–60 inimest – täpselt nii palju kui mahub.

Varem on mu leivanumber olnud õpetus, kuidas valida endale õiged eesmärgid ja need saavutada. Kuidas ennast mobiliseerida ja oma mõtted teoks teha – ning oma elu nii paremaks ja iseennast võimekamaks teha. See on kümme korda rohkematele inimestele arusaadav kui nüüdsed müstika rännakud.

Ma pean mõlemat tegema. Sisemine tarkus viib samuti edasi ja see on asi, mis mind ennast huvitab. Edu ja eesmärkide asi, mille peale ma vahepeal ise ka viltu vaatasin, see huvitab ikkagi paljusid. Küsida inimese käest, mida sa tegelikult tahad, mis su eesmärk on ja mõelda koos välja, kuidas selleni jõuda. See on huvitav, ja usu mind, need teemad huvitavad mitte kümme, vaid sada korda rohkem inimesi kui sisekaemus, endasse vaatamine, teadvuse avardamine… Tee läbi müstika on palju kaugem ja see on ka hoopis kõrgem tase.

Aga kui mu eesmärk on teenida palju raha?

Kõik sõltub sellest, millal ja kui suurt hinda sa selle eest oled valmis maksma. Mida sa oled nõus ohverdama.

Ja sina siis ka ütled, et edukas olemine on millestki loobumine?

Absoluutselt. Raha teemat peetakse piinlikuks, aga samal ajal, kui ma näiteks edu definitsiooni ei lisa ühe alapunktina materiaalses maailmas head või väga head toimetulekut, siis olen silmakirjalik. Kogu maine maailm vaatab edu peale paljuski läbi materiaalse toimetuleku prisma. See on üks komponent ja tihtipeale esmane. Kuna mulle on see vaade tundunud pärssiv ja piirav, siis ma katsun seda avardada, teha suuremaks. Inimene peab ise endale sõnastama talle sobiva edu definitsiooni, siis viib see teda edasi. Samuti peab inimene otsima talle hetkel sobivat pingutuse ja lõdvestuse vahekorda.

Lugesin su pikemat FB-postitust Ameerikas käigust, sellest, et sa justkui vaatasid 32 aasta tagusele ajale tagasi, kui käisid neli suve järjest seal raamatuid müümas. See on vaid üks teema, mis mind köitis. Tagasi vaatamine ei ole küll moes.

Mulle on suur kompliment, et see sulle korda läks. Kui olen mõelnud oma esimesele raamatule edust ja eesmärkidest „Kõige tähtsam küsimus“, siis olen viimastel aastatel nagu natuke häbenedes öelnud, et see on noorte inimeste raamat. Ja praegu loen seda ise uuesti. See on ka tagasi vaatamine. Ja tead – kõlbab ka minuvanusele lugeda küll.

„Tagasi vaatamine on vanusega seotud. Inimese elus, öeldakse, on kolm etappi.“

Tagasi vaatamine on vanusega seotud. Inimese elus, öeldakse, on kolm etappi. Kuni kolmekümnendani on kujunemisaastad, kolmekümnendast kuuekümnendani on loomise, tegemise ja „virutamise“ aeg, sealt edasi vana inimese, hõimuvanema aastad. Selle perioodi üks oluline osa on meenutamine ja tarkuse destilleerimine. Siis selle edasiandmine neile, kes kuulata tahavad.

Ma ei saa küsimata jätta, et kui sa müüsid raamatuid ukselt uksele käies, kas sa olid siis neid raamatuid, mida müüsid, ise ka lugenud?

Olin vaadanud peamisi kohti, mille abil neid müüa. Need olid sellised entsüklopeedia moodi raamatud. Entsüklopeediate ja kõikide kooliõpikute ristsugutis. Kes neid kõiki lugeda jõuab.

Tuleme korraks veel tagasi vaatamise juurde: miks sa ikkagi seda teed, et sõidad Ameerikasse ning käid läbi need linnaosad ja tänavad, kus noorena tegutsesid?

See oli seotud plaaniga kirjutada sellest perioodist oma elus raamat. Tahtsin meenutada toonast tunnet. Meenus. Super oli. Tahtsin kinnitust saada, kas ikka tasub seda raamatut kirjutada. Sain kinnitust, et tasub.

Mind on vaevanud ka väga isiklikud põhjused. Näiteks vanuses 19–21 olin Vene sõjaväes, kust tulin küll terve nahaga välja, aga see jättis minusse tugeva jälje. Kui ma abielu lahutasin ja oli väga ebakindel periood, siis hakkasid tulema sõjaväe unenäod, hirmuunenäod. 2010 oli see, ja ma ei osanud muud teha, kui sõitsin paar aastat hiljem Venemaale, sinna sõjaväeossa, kus aega teenisin. Venitasin minekuga, sest natuke kartsin, et äkki võetakse mind lääne spiooni pähe kinni, ei lasta tagasi. Panin selle peatüki elust ilusti lukku – kohtusin oma toonaste ohvitseridega, tegin sellest enda jaoks tunnise filmi.

Õpilasmalevas olin Hiiumaal. See mõjus mulle jälle nii tohutult positiivselt. Tegin sinna hiljem üksi paar „palverännakut“. Emmastesse ja Nurstesse.

Nii, aga kas seda saab nimetada ka enesega leppimiseks?

Just, muidugi, enda ja oma eluga lepitamiseks. Mulle tundub, et ma panustasin Ameerikasse nii palju, justkui mingi hingeosakese jätsin sinna maha ja nüüd tõin tagasi, liitsin taas tervikusse. Nii olen terviklikum.

Au ja aulisus

Mulle meenub üks vestlus oma pojaga, ta oli siis kümneaastane. Tegin koolitusi ja tahtsin temalt ka küsida väärtuste kohta, aga küsisin teistmoodi: millised inimesed on sinu meelest auväärsed? Väike poiss vastas silmagi pilgutamata, et heatahtlikud, ausad ja julged.

Tõde, headus ja julgus – ma paneksin tarkuse ka siia juurde.

Osa väärtusi püsib muutumatuna ja siis on veel sellised, mida pead kuuks, aastaks või kümneks aastaks tõstma ebaproportsionaalselt kõrgele kohale.

Muude asjade seas on mulle hakanud au mõiste tunduma väärtushinnanguna oluline. Aulisus. Et sa oled nii palju suur, et tead, mida kummardada, keda ja mida austada. Austad kõiki teisi, kogu loodut ja loodust, ja samuti iseennast.

Nüüd plaanid sellest raamatut kirjutada?

Jah, kui ma suudan nii kirjutada, et see pole ainult üks biograafiline lugu, vaid oleks ka õpetlik. Siis tekitab see efekti, mis paneb rohkem tahtma ja võimsamalt tegutsema.

Tahan vahele öelda, et iga noor peaks endale eeskujuks otsima paar-kolm inimest, kellele alt üles vaadata, kelle jutt hingekeeltega kooskõlas helisema hakkab.

Mul on olnud selliseid inimesi mitu. Üks neist on nüüdseks juba surnud mees nimega Ralph Metzner. Tema oli see, kes õpetas mind tagasi vaatama. Õpetas austama enda päritolu ja esivanemate vaimset pärandit.

Võtsin trompeti kaasa isegi Indiasse ajurveda kliinikusse ja harjutasin. Kartsin, et muidu kaob vorm ära.

Ma arvan, et peaksin ehk kunagi tegema koolituse teemal, kuidas vaadata oma vanemaid ja vanavanemaid. Kuidas teha nii, et kui isa ja ema on ükskord läinud, siis on hästi. Mitte nutt ja viletsus. Mu isa lahkus just hiljuti. Tema surma suurim kingitus mulle oli lõplik veendumus, et isa armastas mind. Teadsin seda ka enne, aga isa lahkudes sai see mingi jumaliku pitsatiga kinnituse. Nii tähtis. Ja selle teadmisega käitud edaspidi paremini.

Mis sa oma uuele raamatule pealkirjaks paned?

Ei tea veel. Üks naljaga pooleks mõte on „Hambad ristis, naeratus näol“. Sest nii see seal käis. Võiks ju olla ka „Minu suur Ameerika seiklus“, aga see on liiga enesekeskne. Mis seiklus sul oli, keda see huvitab, räägi mulle seda, mis mind liikuma paneb. „Mammutiküttide väljaõpetamise käsiraamat“ ka vist ei saa panna – kuigi see oleks adekvaatne.

Oskad sa öelda, kui palju neist raamatumüüjaist jõudis lõpuks elus kuhugi?

Siin tuleb arvestada, et kes käis ühe korra, kes rohkem. Üks kord on harjutus iseseisvaks eluks. Sellega ei õpi suurt midagi peale nina vee peal hoidmise.

Täpselt ei oska öelda, aga neid ikka on! Sealt on tulnud palju edukaid inimesi. Samas ei tohi põhjust ja tagajärge segi ajada. Sinna satuvad tublid inimesed, kes selle õppe ja kogemuse võrra saavad palju tublimaks. (Naerab mõnusalt.) Muide, maailma tublidest inimestest pole 99,999% Ameerikas raamatute müümisest kuulnudki. Nii et see pole iseenesest veel näitaja.

Noorena sai Vain klaveri õppimisest trauma, kuid võttis sellegipoolest täiskasvanuna selle pilli uuesti ette. „Õppisin klaverit mängima paremini, kui ma seda kunagi oleksin ette kujutanud.“

Mis pilli sa lapsena õppima pidid?

Klaverit. Õppisin ja jätsin pooleli. Sunni ja minu vastumeelsuse tõttu sai sellest üks mu lapseea suurim psühhotrauma. Mul on hea meel, et järele jätsin. Läksin teist teed, mis mulle paremini sobis ja kus sain oma tegelikke andeid paremini kasutada. Pean silmas sõna – suulist ja kirjalikku.

Kui ma ennast vahepeal töö, koolitamise ja müümisega üle pingutasin ja ära väsitasin nii, et enam midagi ei tahtnud, võtsin puhkuse, mis venis pikaks. Aasta hiljem hakkasin trompetit õppima. Siis võtsin ka klaveri uuesti ette. Viis aastat õppisin. Klaveritrauma sai täitsa korda. Torssis tunne muutus tänutundeks, iga nurga alt. Õppisin klaverit mängima paremini, kui ma seda kunagi oleksin ette kujutanud.

Sellist helistamist just siis, kui on mehest endast juttu, saabki ju nimetada argimüstikaks, kaugeks äratundmiseks.

Kõige tähtsam on see, et muusika õppimine hoidis mind pingutuses. Ma harjutasin klaverit ja trompetit nagu väike poiss. Mul olid eratunnid. Käisin solfedžos. Kõige intensiivsemal perioodil oli mul 17 neljakümne viie minutilist eratundi nädalas. Lisaks harjutasin iga päev tund või kaks trompetit ja tund või kaks klaverit.

Võtsin trompeti kaasa isegi Indiasse ajurveda kliinikusse ja harjutasin. Kartsin, et muidu kaob vorm ära. See hoidis mu vaimu ja pingutamise „lihase“ virge. Muidu oleksin lolliks läinud. Tööd ju ei teinud.

Tööd ei teinud. Sa ei läinud pärast harjutamisi sümfooniaorkestrisse tööle?

Ei läinud. Kaugel sellest. Mul polnud pealegi piisavalt annet – oleksin võinud end siniseks harjutada, sellest poleks ikka piisanud…

Aga see andis mulle julguse minna kõige paremate pillimeeste juurde ja öelda, et teeme midagi koos. Sealt sündisid meie „Müstika rännakud“. Muusikaõpe õpetas muusikat peenemalt kuulma, sellest paremini aru saama. Nii sain endale kampa kolm erakordset meest – Ahto Abneri, Raun Juurikase ja Mihkel Mälgandi. Raun on helilooja ja pianist, muusikaline geenius. Ahto mängib trumme ja on minu meelest omal alal Eesti parim. Mihkel neist veel kõige tunnustatum. Ta oli meiega koos esimese aasta ja läks siis oma teed. Ahto ja Raun – nüüd kahekesi – teevad me rännakutel muusikaga imesid.

Mida silmas pead?

Mina räägin jutu ette, nemad taustaks vaikselt mängivad. Siis ma jään 10–15 minutiks vait, nad võtavad muusikalised motiivid ja loovad kohapeal täiesti uue heliteose. Nõnda terve pika õhtu, kolm tundi. Kui pärast oma jutu vahelt välja lõikan, tuleb tund ja kümme minutit puhast mussi! Kõige paremat keskendumise ja enesevaatluse muusikat! Ahto ja Rauni mängu peamine ime on selles, et see mõjub kuulajatele nagu võluaine – viib teadvuse tõeliselt avardunud seisundisse, viib sõna otseses mõttes teise reaalsusesse. Lendama, rännakule.

Improvisatsioon. Aga kuidas sinu tekstidega on?

Osaliselt on ka minu tekstid improvisatsioon. Aga mul on omad raamid ees. Pealkiri, teemad, verstapostid on maas. Valmistan ette hulga teksti ja siis vaatan, mida sellest kasutan. Põhiküsimus on, mida mitte öelda. Ehk siis ka minu tekst sünnib suuresti kohapeal. Mu instrument on peale sõna veel ka hing. Panen nagu nähtamatu helihargiga asja käima, Ahto ja Raun võtavad otsa üle ja korraldavad oma maagiat. Raun… Näe, Raun helistabki.

Vaata nüüd, kuidas on. Sellist helistamist just siis, kui on mehest endast juttu, saabki ju nimetada argimüstikaks, kaugeks äratundmiseks. Kui palju sinu koolitused on egoismist ja eneseharimisest kantud, ja kui palju mõtled neid tehes teistele?

Seal on alati olnud mõlemat. Karjääri alguses olid enda huvid loomulikult eespool. Vanuse, kogemuse, väärtuste muutumisega ja enda vajaduste rahuldamisega see on muutunud.

Mida vähem oled enesekeskne, mida rohkem saad olla orienteeritud andmisele ja teistele. Seda tasub kõigil jahtida – endal on lihtsam ja teisel ka kasulikum. Aga jah – enesemotivatsioon, ambitsioon, isekus ja ahnus peavad omal kohal olema. Siis see ajapikku järjest väheneb, teiste kesksus suureneb.

Miks sa teed neid asju, mida teed?

Sest see on tähtis. Sest see teeb maailma paremaks. Ja mis peamine – ma saan neist eluenergiat. Teen seda, mis mulle jõudu annab, millest ise toidet saan. Kui teised saavad õnnelikumaks ja vähem kannatavad, siis on see mulle samuti küte. See on mu eneseteostus, mu ülesanne ja ka kohus.