Peep Vain telemängust „Reeturid“: See kiskus lahti vanad haavad
Autor: Marju Ränk | Foto: erakogu | 19.10.2026
Artiklit saad lugeda ka Postimehe lehelt, kui sul on Postimehe tellimus.
- Peep Vain on teinud tööst mitu pikka pausi.
- Telesaates „Reeturid“ osalemine kiskus lahti nooruspõlve haavad.
- Vain jagab isiklikku õnne valemit.
Üks Eesti läbi aegade edukamaid müügi-, juhtimis- ja motivatsioonikoolitajaid, kirjanik ja investor Peep Vain rääkis Kanal 2 saates „Silmast silma“, miks ta aastaid avalikkuse tähelepanu alt eemal hoidis ning kuidas mõjus talle osalemine psühholoogilises põnevusmängus „Reeturid“.
Aastatuhande alguses polnud Peep Vainu jaoks mingi kunst müüa välja Saku suurhall ning innustada tuhandeid inimesi. Tema koolitusfirma oli Eestis käibelt suurim ning hilisem investeering iduettevõttesse Pipedrive paigutas ta Eesti rikkaimate inimeste sekka. Ometi otsustas ta 46-aastaselt, olles oma karjääri absoluutses tipus, kiirrongilt maha astuda.
Intensiivne töötempo viis kurnatuseni
Vain tunnistas saates, et otsus tagasi tõmbuda küpses temas pikalt ning sündis aastaid enne seda, kui ta saavutas suure rahalise vabaduse. Mõtet aja mahavõtmisest mõlgutas ta enda sõnul juba alates 2005. aastast. Põhjuseks oli lihtne, kuid paljudele edukatele inimestele tuttav probleem – totaalne kurnatus.
„Ilma ennast kangelaseks tegemata või ilustamata, ma arvan, et ma töötasin 20 aastat topelttempoga. Ma töötasin 20 aastaga 40 aasta töö ära. Täitsin enda ettevõttes kahe-kolme-nelja inimese rolle aastaid järjest,“ ütles Vain saatejuht Elo Mõttus-Lepikule.
Küsimusele, kas tegemist oli läbipõlemisega, vastas ta mõtiskledes: „Ma ei tea, kas oleks aus öelda läbipõlemine, aga väsimus ja tüdimus, et aitab küll, ma enam ei taha.“
Algselt pooleaastaseks plaanitud puhkus venis nelja aasta pikkuseks. Selle aja pühendas Vain hoopis muusikale: ta õppis mängima trompetit ja klaverit, tegeles laulmise ning muusikateooriaga. Viimased seitse aastat on ta enda sõnul töötanud normaalse, ent kohati siiski liiga intensiivse tempoga.
Seetõttu tunneb ta taas vajadust võtta lähitulevikus pooleaastane hingetõmbepaus.
„Reeturid“ mõjus nagu Stanfordi vanglaeksperiment ja tõi pinnale vanad haavad
Hiljuti astus Vain aga taas avalikkuse ette, osaledes psühholoogilises põnevusmängus „Reeturid“. Saatesse mineku peamise põhjusena nimetas ta soovi kogeda midagi uut. „Võibolla põhipõhjus oligi, et elu on liiga mugavaks läinud,“ märkis ta, lisades, et tahtis näha tele köögipoolt ja end proovile panna.
Mis on „Reeturid“?
„Reeturid“ on Kanal 2 psühholoogiline põnevusmäng ja telesaade, mis põhineb rahvusvahelisel formaadil „The Traitors“.
Mängijad jagunevad kahte rühma: ustavad ja reeturid. Reeturid teavad üksteise identiteeti, kuid ustavad ei tea, kes kuulub kummassegi rühma. Ustavate eesmärk on teha koostööd, et reeturid ära tunda ja hääletuse teel mängust kõrvaldada. Reeturid seevastu püüavad jääda avastamata ja vältida pagendamist.
Saates reeturi rolli saanud Vain tunnistas, et mängis enda hinnangul halvasti, sest ei soovinud kedagi aktiivselt jahtida, vaid püüdis lihtsalt mitte vahele jääda. Oma mugavustsoonist väljumine osutus oodatust märksa raskemaks vaimseks katsumuseks.
Grupidünaamika ja pidev kahtlustamine viisid osalejad stressiseisundisse, kus piirid mängu ja reaalsuse vahel hägustusid.
„See väljendus selles, et sind eraldatakse mitmeks päevaks ühiskonnast ära ja kogu see ühiskond on 20 inimest. Kuna eesmärk on kahtlustada ja leida paha (reetur) üles, siis käivituvad grupiprotsessid halvimal moel. Võib-olla ma teen kellelegi liiga, aga minu arvates see tekitab inimestes taandarengut ja me taandusime natuke koolitasandile,“ kirjeldas Vain vaimset survet.
Saatejuht Elo Mõttus-Leppik tõi paralleeli kurikuulsa Stanfordi vanglaeksperimendiga. „Ma sõpradele rääkisin sellest täpselt sama näite läbi, et see oli nagu Stanfordi vangla eksperiment ilma vägivallata,“ nõustus Vain.
Mis oli Stanfordi vanglaeksperiment?
1971. aastal läbi viidud Stanfordi vanglaeksperiment uuris, kuidas sotsiaalsed rollid ja võim muudavad inimese käitumist.
Terved ja normaalsed üliõpilased jagati juhuslikult „valvuriteks“ ja „vangideks“ spetsiaalselt loodud näidisvanglas. Olukord väljus kiiresti kontrolli alt: valvurid hakkasid oma võimu kohe kuritarvitama ja muutusid sadistlikuks, samas kui vangid murdusid vaimselt ja muutusid alistuvaks.
Kahe nädala pikkuseks plaanitud uuring tuli katkestada juba kuuendal päeval.
Eksperimendi peamine järeldus on see, et pelgalt äärmuslik keskkond ja inimesele antud piiramatu võim võivad panna muidu täiesti häid ja normaalseid inimesi käituma äärmiselt kurjalt.
Kuigi Vain on elupõline müügimees, rõhutas ta, et tema müügifilosoofia on alati tuginenud usalduse loomisele, mitte pettusele. Seetõttu oli saates teistele valetamine talle emotsionaalselt kurnav. Näost näkku tuli tal mängu jooksul valetada kolm korda.
Minu kindel veendumus on see, et kui on võimalik elu vähegi nii elada, et sa endale ja teistele valetama ei pea, siis see teeb elu nii palju lihtsamaks.
„Ma tahaksin öelda, et valetamise oskus kui selline kulub igale inimesele ära. Aga minu kindel veendumus on see, et kui on võimalik elu vähegi nii elada, et sa endale ja teistele valetama ei pea […], siis see teeb elu nii palju lihtsamaks,“ lisas ta.
Saates kogetud pidev tõrjutustunne tõi pinnale ka teismeeast pärit emotsionaalsed haavad. Kuigi ta arvas, et on 9.–11. klassis läbielatuga enda jaoks juba ammu rahu teinud, tõi telemängus osalemine need tunded ootamatult teravalt tagasi.
Tema sõnul piisas saates tekkinud intensiivsest pingest, et keha tuletaks meelde vana valu, justkui trambitaks ammu kinni kasvanud haaval.
Viimasel päeval saates teadis Vain juba ette, et ta hääletatakse välja. Kui see hetk saabus, tundis ta kergendust, kuigi pakkimine meeskonna ees tekitas koomilise ja piinliku olukorra, sest tal oli kaasas muuhulgas meetrine joogamatt ja liiga palju riideid. Kahetunnine kodutee oli emotsionaalselt segadust tekitav.
„Sõidad ja ei saagi aru, kas ma olen nüüd rõõmus või ma olen kurb, kas ma olen nüüd rahul või ma olen nüüd haiget saanud,“ kirjeldas ta, lisades, et mängu pingetest taastumine ja tavaellu naasmine võttis tal aega kuni kaks nädalat.
Kogemus kinnitas Vainule ka seda, et suurde poliitikasse ta minna ei soovi. „Ma olen halb spioon. Ma oleksin halb poliitik, ma arvan,“ nentis ta, lisades, et tema nahk on vanusega poliitmängude jaoks liiga õhukeseks kulunud.
Tervis, vananemine ja inimsuhete tähtsus
Praegu 58-aastane Vain tõdes, et vanus on pannud teda üha enam mõtlema järelejäänud elueale. Kuigi ta loodab elada saja-aastaseks, on ta enda jaoks lahti mõtestanud, et meesterahval kestab füüsiliselt heas vormis ja täisväärtuslikku liikumist võimaldav aeg laias laastus 72. eluaastani.
Arusaam, et ees võib olla veel umbes 15 tõeliselt tegusat aastat, paneb teda mõtlema, sest tema hinnangul pole seda sugugi palju.
Inimlikku haavatavust tuletas hiljuti meelde ka tervisekontroll, mis paljastas Vainu ehmatuseks probleemi südamega. Ta nentis, et see avastus tõi ta tugevalt maa peale ning aitas mõista, et hoolimata kõrgetest eesmärkidest on ta siiski täiesti tavaline, tervisemurede ees kaitsetu inimene.
Mul on täpselt samasugune lähedusvajadus kui kõigil teistel.
Praegu elab Vain üksinda, kuid tema sõnul pole see teadlik otsus jäädagi üksi. Ta rõhutas lähisuhete ja läheduse elulist tähtsust. „Mul on täpselt samasugune lähedusvajadus kui kõigil teistel. Elus on erinevad suhted: lähisuhted, peresuhted, töösuhted, sõprussuhted. Need on kõik minu meelest võrdselt tähtsad.“
Noorte vaimne tervis, tuhat tundi kirjutamist ja õnne valem
Praegu tegeleb Vain „muutuse mõtterännakutega“, aidates inimestel oma elus selgust luua. Samuti andis ta hiljuti välja noortele suunatud raamatu „Esimene suvi. Proovilepanek“, mis põhineb tema 22-aastaselt USAs raamatuid müües saadud kogemusel.
Raamatu kirjutamisele kulus tal seitse aastat ja üle tuhande tunni isiklikku aega, sest esimene versioon ei tundunud piisavalt hea – isegi tema oma poeg ei lugenud seda lõpuni.
Ta näeb teravalt tänapäeva noorte vaimse tervise kriisi – depressiooni, ärevust ja läbipõlemist. Tema sõnul on elus toimetulekuks ja vaimse tugevuse kasvatamiseks oluline endale vabatahtlikult väljakutseid esitada, valides endale jõukohaseid katsumusi.
Raha ei ole Vainu hinnangul lahendus inimese psühholoogilistele ega eksistentsiaalsetele muredele. Kuigi see annab võimalusi ja vabadust, peitub tõeline õnn mujal. Küsimusele, kas raha teeb õnnelikuks, vastas ta: „Kindlasti on rumal öelda ei […] Ja sama rumal on öelda jaa.“
Õnne retsepti kuuluvad kolm olulist alustala: tähenduslikkus, hea tervis ja korras suhted.
Vainu isikliku õnne retsepti kuuluvad kolm olulist alustala: tähenduslikkus, hea tervis ja korras suhted. Oma elu eesmärki näeb ta nüüd väärtuste ja teadmiste edasiandmises järgmistele põlvkondadele.
„Ma vaatan ennast ja kõiki teisi inimesi nagu sellises ketis, kus me peame telliskive viima sealt sinna. Me kõik oleme telliskivi andjad selles ketis. Et ma võtan eelmiste käest ja ma annan järgmiste kätte. Kui ma seda edasi ei anna, siis ma olen ebaõnnestunud,“ võttis Peep Vain kokku oma praeguse elufilosoofia, märkides, et oma elukogemuse edasi andmata jätmine tooks surivoodil kaasa väga suure kahetsuse.


