Peep Vain: „Ära riku oma elu ära raha järgi jooksmisega, kui see pole sinu tee“

Autor: Heidit Kaio | Foto: erakogu | 16.03.2025

Artiklit saad lugeda ka Eesti Ekspressi lehelt, kui sul on Eesti Ekspressi tellimus.

Legendaarse koolitaja  Peep Vainu jaoks muutus rahavabadusega saavutatud noore pensionäri elu üksluiseks. „Telefon lakkas helisemast.“ Tema õppetund on, et tööelust liiga kergekäeliselt pause võtta ei tasu.

Sõidan mööda mereäärset teed Tallinna külje all. Hämarduvas veebruariõhtus joonistuvad puude sihvakad tumehallid pliiatsid. Vasakul, salu sügavuses kerkib rannikupank.

Tupiktee lõpus, kivisel rannal, roomab stiilne madal betoonist eramaja, mille ees mõõdab lumerobot lumepuudrisse nelinurki.

Olen jõudnud külla Peep Vainule. „Teed tahad? Kooki? Ma pole eriline magusanäpp, teinekord aga saan täitsa vihaseks, kui kodus ei ole üldse magusat.“

2024. aasta detsembri alguses seisis Peep Vain suure publiku ees Alexela kontserdimajas.

Saal on täis, 1300 inimest. „Kui mina alles noor veel olin“, puhub ta trompetil viisi, kõndides publikuridade vahel, ja lõpetab pala üksi laval lauldes. Kaks ja pool tundi on publik Peebul pihus.

Miks ta kutsus inimesed Alexela kontserdimajja kokku? „Sest ma tahtsin!“ vastab Peep, silmis poisikeselikult lõbus pilk.

Ta on otsustanud üle kümne aasta tagasi tulla, sest noore pensionäri elu muutus üksluiseks. „Tahan olla kasulik, kuigi annan endale aru, et kui ma ei teeks enam midagi, siis ei muutuks siin maailmas miskit paremaks ega halvemaks. Kui teen, siis ehk muutub natuke paremaks.“

Paugust miljon dollarit

Kümme aastat tagasi laekus „paugust miljon dollarit“ Peebu pangakontole. See oli esimene osa idufirma Pipedrive osaluse müügist. Tookord oli ta 46aastane. „Muidugi ma ei rääkinud sellest kellelegi, aga tekkis julguse puhver küsida endalt, kas ma päriselt tahan puhata.“

Juba aastaid varem valminud Andres Maimiku ja Jaak Kilmi dokumentaalfilmis „Müümise kunst“ ütleb Peep lõpukaadrite lähenedes väsinult: „Krt, ma ei viitsi, ei taha olla pioneerijuht. Las nüüd keegi teine valmistab inimesi ette.“

Ta tundis, et on juhina läbi põlenud.

Mida see tähendab, kui saad kuue aasta jooksul jupikaupa väga palju raha?

„2020 juunis laekus lõpparvest kümme protsenti – pärast koroona ehmatust ja hirmu, et müügi realiseerumine võib lükkuda edasi. See oli vulkaanina pulbitsev rõõm, nagu oleks vee alt välja saanud. Sõõm värsket õhku. Kui novembris jõudis kohale ülejäänud 90 protsenti, oli koju jõudmise tunne, nagu sisimas noogutaks heale sõbrale: ära tegin!“

Peep mõtiskleb, et kui oleks kõik ühekorraga saanud, „läinuksin võib-olla lolliks, kuigi olen eluaeg korralikku raha teeninud“.

Ta pole kindel, et psüühika oleks vastu pidanud. „Umbes pooleks aastaks tekkis osalt põhjendamatu, osalt seletatav üleolekutunne. Seejärel tuli põhjalik rahu ja korralik enesekindluse tõus, mis ajapikku taandus,“ tunnistab mees.

Peep toob näite – lotovõitjad tunnevad sisimas, et kui nad raha laiaks ei löö ja tagasi nulli ei lähe, siis nad irduvad oma sotsiaalsest grupist. Ta arvab, et südames tunnevad nad, et pole seda ju päriselt ära teeninud.

Umbes pooleks aastaks tekkis osalt põhjendamatu, osalt seletatav üleolekutunne.

Kui Peep jõudis kümme aastat tagasi rahavabaduseni ja tõmbus eemale igapäevasest tööst, sukeldus ta algul ääretu kirega pillimängu ning võttis klaveri, trompeti, laulu ja solfedžo eratunde.

See läks kokku ajaga, kui tema teine naine lahkus Eestist ja nende suhe lõppes. Nagu mees ise ütleb, tekkis heas mõttes vaakum. Seljataha olid jäänud töö, raha teenimine, abielu ja teinegi kooselu.

Varasema eluga jäid siduma vaid kooliealised lapsed lahutatud abielust. „Sinna kõrvale leiutasingi muusikaõppe, mis täitis ikka mitu aastat.“ Itsitades kirjeldab ta, kuidas taris pasuna kaasa Indiasse ayurveda kliinikusse ning harjutas klaverit luksushotellis Bali saarel piano baaris, kui töötajad hommikul koristasid ja panid puhtaid klaase valmis.

Raha pole kõigi tee

„… esimese poole tunniga tundsin, et pea käib ringi, ilgelt sitt on olla, käed värisevad, absoluutselt ei tule toime oma emotsioonidega, silmad lahmavad vett nagu Värska allikad, hingata ei saa ja nägemine läheb uduseks. Ja põhimõtteliselt järgmine hetk, mida selge(ma)lt mäletan, on neli ööpäeva hiljem end voodis istukile ajades,“ kirjutas selle aasta veebruari lõpus vaimsest kokkuvarisemisest oma blogis rahavabaduse eestkõneleja Rahakratt.

Kummist tuvimaski kandva vaimuka suunamudija oli murdnud investeeringute õnnestumise pinge ja näib, et ka mingit laadi üksindus. Ta räägib püüdlusest end kokku korjata, mille osaks oli ka Peep Vainu rännakutel osalemine live’is ja veebis.

Rahavabadusest korraldatakse investeerimiskonverentse ja suvefestivale. Sotsiaalmeedias vehklevad valdkonna suunamudijaid. Kui Eesti vabariigi esimese põlvkonna ülirikkad pidasid rahaga hooplemist maitsetuks, siis nüüd kannab miljonär Raivo Hein särki „Ära ole vaene!“.

„Morn lugu,“ tõdeb Peep Rahakrati avameelsuse peale.

Peepu häirib, et rahavabadus on justkui kultus. Kõigil inimestel pole huvi ega võimekust teenida raha suurel kiirusel ja suures koguses. „Ära valmista endale pettumust. Ära riku oma elu ära raha järgi jooksmisega, kui see pole sinu tee,“ soovitab ta.

Rahavabadus on, kui sul on julgust rahaga mitte tegeleda.

Kui inimene ka pärast seda, kui tal juba on teatud hulk vara, tegeleb kogu aeg rahaga – maialt ja keskendunult –, siis „kus see vabadus on, kui sa igal hommikul Exceli tabelit vahid, higipull otsa ees? Rahavabadus on, kui sul on julgust rahaga mitte tegeleda.“

Peep toob rahale pühendumisega seoses paralleeli, kuidas tema ema rääkis ohverdamisest. Isaga abielludes ja Tallinna tulles ohverdas ta oma karjääri inglise keele õpetajana Kohtla-Järve koolis. Ema sõnul isa jällegi ohverdas purjespordi tööle ja perele. „Samas olid nad mõlemad teineteisele toeks. Elus ongi oluline, et poleks toodud valesid ohvreid…“

Peebu finantsvabaduse õppetund on, et kui on võimalus, siis tuleb tööelust pause võtta, aga mitte liiga kergekäeliselt, sest pikast pausist välja tulla on raske.

„Kui otsustasin jääda koju, siis telefon lakkas helisemast,“ jutustab ta. „Ühelt poolt oli see kergendus, aga teisalt olin isegi veidi pahane. Kui sa oled ennast ise maha kandnud, siis on ka teistel kohustus sama teha. Just mitte õigus, vaid kohustus. Ja kui sa hakkad uuesti põõsa tagant välja hüppama, et halloo-halloo, siis sa pead ikka jupp aega hüppama, kuni hakatakse uskuma, et mõtled seda päriselt. Ei maksa solvuda, kui sinuga ei osata enam arvestada. Olen seda omal nahal tundnud.“

Esimene samm kodust välja piiluda oli 2018. aastal, kui Peep oli 50aastane ja valmis raamat „Keset elu“, mis räägib keskeakriisist. „Olin omast arust need katsumused selleks ajaks läbi teinud.“

Kinni langeva värava paanika

Kaminas vilguvad vaikselt leegid. Peep nuhutab õhku. „Ajab sisse?“ Ta sehkendab midagi ja käib siibri kerge kolksatus. „Nüüd on lahti.“

Ta lohistab merepoolsesse klaasist seina prao. Pimedusest õhkab tuppa kargeid miinuskraade.

Joome teed ja ampsame kooki. „Kas paistab silma?“ küsib Peep, viidates kahe meetri kõrgusele põrandalambile.

Ei paista.

Keskeakriisi kohta on saksa keeles hea väljend – kinni langeva värava paanika. „Hirm, et kui praegu mingit lüket ei tee, mingisugust võimaluse akent ära ei kasuta, siis see võimalus võetakse ära, ongi perses. Lõksu jäämise paanika,“ selgitab ta.

Kardetakse kaht lõksu.

Esiteks, kui töö ei meeldi, ja teiseks, kui oled suhtes, millega pole rahul. Tekib hirm, et kui praegu välja ei rabele, siis nii jääbki. On väike lootus, et kunagi tulevikus hakkab meeldima, kuigi suure tõenäosusega ei hakka. Ette ei tea ja nõu ei saa keegi anda, sest see on individuaalne.

Hirm, et kui praegu mingit lüket ei tee, mingisugust võimaluse akent ära ei kasuta, siis see võimalus võetakse ära, ongi pees. Lõksu jäämise paanika.

„Tagantjärele ütleksin, et kui on närvi oodata, siis neid lükkeid saab teha ka hiljem. Näiteks lahutusele järgnev ei pruugi olla parem ja töö mõttes, kuhu sul ikka nii kiiret on. Kui just pole tõesti viimase piirini jõudnud.“

Raamatust „Keset elu“ sai murdepunkt, millele järgnesid mõned suuremad esinemised. Ta alustas esinemiste-mõtiskluste sarjaga „Muutus“, mida nimetab rännakuks. Viimasel kolmel aastal on Peep kutsunud kitsast ringi huvilisi saalis enda siseilma uurima. Rännakud on veebis ka tasuta saadaval.

Laval, „Maskita mina“ rännakul, räägib Peep aeglaselt ja sugestiivselt: „Mitte ennast liiga tõsiselt võttes – kuidas iseenda mõtteid mõelda ja oma tundeid tunda? Kuidas olla ilma maskita? Kindlasti mitte alati ja igal pool. Kui maskiga, siis teadlikult ja targalt… Nii et teaksime täpselt, milline mask mis eesmärki teenib.“

„Ma ei tea vastuseid, aga ma tean küsimusi. Sina saad otsida vastused, aga pead olema selleks avatud,“ ütleb Peep.

Sisevaatlusele ja rännakutele kutsus Peep juba oma koolituste kõrgaegadel. Idee sai ta Tony Robbinsilt, kes teeb muu hulgas ka suletud silmadega meditatsioone. Robbins on motivatsioonikõnelejate ja elustiiliõpetajate superstaar, kelle vara väärtus on hinnanguliselt 600 miljonit dollarit.

„Ma võtsin need enda koolitustesse kohe üle, 2004. aastal. Mitte põdeda – see oli põhiline sõnum mulle endale siis ja on ka praegu, kutsudes inimesi mediteerima. Natuke ikka põdesin ja tegin osalejatele nalja, et ajukahjustust sellest ei saa.“

Kohustuslik programm

Pärast esinemist Alexelas täismajale eelmise aasta lõpus ja uue raamatu „Ukselt uksele“ välja tulemist oli Peep enda sõnul täiesti oimetu ja läks jaanuaris tütar Mariaga Indiasse „kõige peenemasse ayurveda kliinikusse.“

Indias küsis tütre käest, et „kuule, kas meil on lähedane suhe?“.

„Mu arust on küll, miks sa küsid,“ vastas tütar.

„Minu meelest pole meil seda tüüpi usaldus, nagu võib olla mõnedel teistel vanematel lastega,“ muretses Peep.

Vaikus.

Maria: „Ma arvan, et oleme nii lähedased, kui isa ja tütar üldse olla saavad. Lähedasem oleks juba imelik.“

Oleme nii lähedased, kui isa ja tütar üldse olla saavad. Lähedasem oleks juba imelik.

Nüüd, paar nädalat tagasi, viskas telefon Peebule ette fotode kollaaži. Ta vaatas neid ja helistas Mariale tagasi: „Sul oli õigus.“

Peebu suhe tütre ja pojaga on hea näide suhete eluaegsest muutumisest ja voolamisest. Vikerraadio saates „Käbi ei kuku …“ rääkis Maria, kuidas pärast lahutust olid lapsed lähedasemad emaga. Peep aga püüdis tookord siiski panustada ja tänu sellele sai väärtuslikud suhted laste täiskasvanueas.

Tema eelmise aasta suurim taipamine oli, et on oma elus kõik asjad teinud ilusti, vähemalt hindele neli. Isa rolli sealhulgas.

„Sain ka enda isaga enne tema surma kõik ära klaarida,“ on ta rahul. Emaga, kes on veel elus, on tal suur lähedus.

Rännakus nimega „Meie emad ja isad“ mõtiskleb Peep, kuidas võtta vastu vanematelt see, mis toetab ennast. „Lugupidamisega ütlen lahti mustritest või vaimsest pärandiosast, mis minu arengut takistab.“

Ehk lihtsustades ja tsiteerides endist USA presidenti Harry S. Trumani: „The buck stops here!“

Olen õnnelik, et ei lahutanud nii kaua, kui vähegi sai. Isekas hirm oli, et kui ma aru ei saa, mis siin suhtes täpselt ei toimi, siis kordaksin seda mõnes uues koosluses igal juhul.

Peep tunneb, et kohustuslik programm on tal täidetud – töö, suhete ja lapsevanem olemise, samuti tervise ja raha mõttes. „Olen tajunud täielikku eneseteostuse tunnet, mis on üks magusamaid tundeid elus.“

Peep on tänulik, et temal ei tulnud kogeda oma vanemate lahkuminekut.

Enda lahutust vaagis aga pikalt. „See oli paar korda väga peenikese niidi otsas rippumas. Olen õnnelik, et me ei lahutanud nii kaua, kui vähegi sai,“ räägib ta oma laste emast.

Ta ei jäänud suhtesse mitte ainult laste pärast, vaid oli „siuke isekas hirm, et kui ma aru ei saa, mis siin suhtes toimub ja mis täpselt ei toimi, siis kordaksin seda mõnes uues koosluses igal juhul“.

Kui aga tulevikule mõelda, siis on Peebul „tagasihoidlik soov näha enda kõrval sõpra ja kaaslast, kellega elu ja maailma avastada, koos naerda ja rõõmustada“.

Paranev nartsissist

Öeldakse, et elu vääramatud nähtused on surm ja maksud. „Minu eeskuju ja õpetaja Dan Moore ütles hoopis, et vältimatud on hoopis sünd, surm ja fakt, et pead iseendaga elu lõpuni koos ära elama.“

Ta haarab diivanilaualt liblikana lahti murtud David R. Hawkinsi raamatu, mis on teda palju inspireerinud.

„Mind huvitavad inimene kui tervik ja elu kui tervik. Ma huvitan ennast kui tervik… kuigi järjest vähem. Närtsinud nartsiss,“ turtsatab Peep naerma. „Mina kui paranev nartsissist ütlen, et ei ole ma nii tähtis midagi, kui olen kujutlenud.“

Peep mõtiskleb, et tal on elus vedanud, aga „materiaalsesse ressurssi, aega ja oma kehasse ei tohi suhtuda hooletult. Seda tuleb õppida valitsema.“ Tal on peaaegu ebausklik hirm, et kui käib talle antuga pillavalt ringi, on karistus eriti ränk.

Ei ole ma nii tähtis midagi, kui olen kujutlenud.

Samas, inimese võime rahast rõõmu tunda ongi piiratud. „Palju sõltub ka füüsilisest ja vaimsest tervisest.“

Rohkem raha ei tähenda suuremat õnne.

Kas raha peaks teenima sind ennast või järeltulevaid põlvi?

Laste hariduse on Peep lubanud kinni maksta. Aga kas on õige pärandada lastele palju raha, mida nad pole ise teeninud? „Kui inimene on 40. eluaastaks harjunud, et tal raha ei ole, siis ta ei oska sellega midagi peale hakata – ta kas lööb selle laiaks või ei kuluta üldse,“ mõtiskleb mees.

Ameerika investeerimispankur Bill Perkins kirjutab oma raamatus „Die with Zero“, et kui lapsed on umbes 30, võiks anda neile korraga nii palju raha, kui neile anda tahad.

„Õudne, kui laps peaks ootama, „millal ta krt ära sureb!“. Ka heategevuseks anda pigem varem kui hiljem. Seejärel arvuta välja, umbes kui kaua elad, ja jaga ülejäänud summa tükkideks – kui kellad löövad, ongi raha otsas. Peetruse juures vaevalt orden antakse selle eest, et tubli, jätsid maha kümme või sada miljonit.“