Peep Vain tõi Alexela kontserdimajja üle tuhande inimese: «Raamatuesitlus oli ainult ettekääne, tegelikult…»

Autor: Christin Krass | Foto: Egert Kamenik | 05.12.2024

Artiklit saad lugeda ka Postimehe lehelt, kui sul on Postimehe tellimus.

4. detsembril Alexela kontserdimajas toimunud Peep Vainu raamatuesitlusel «Ukselt ukseni. Iseendani» tõi kokku üle tuhande inimese, kes said osa vägevast sõust ja erinevatest üllatusesinejatest. Tegemist ei olnud pelgalt raamatuesitluse, vaid millegi palju enamaga.

Kogenud ja hinnatud koolitaja vaatas tagasi oma pikale karjäärile ning kõike seda sidus ta imeliseks tervikuks üheskoos muusikaliste etteastete, mustkunstnik Jürgen Veberi trikkide, paugu-kära ja ühismeditatsiooniga, nii et rahvas seisis veel kaua aplodeerides püsti ja ei paistnud ühtegi märki, et keegi kiirustaks nüüd kangesti koju. Loe lähemalt, mis seal toimus!

Peep Vain, kes on 90ndatest alates koolitanud kümneid ja kümneid tuhandeid eestlasi, on vahelduva eduga olnud meediapildis alati. Viimastel aastatel on tema tegemistest pigem vähe kuulda olnud, aga ju on vanameister tegutsenud millegi tähtsa kallal. Näiteks nagu eile toimunud suursõu, mis täitis terve Alexela kontserdimaja ja kust inimesed ei tahtnud veel kaua lahkuda! Sündmuse ees hoiti hästi saladusteloori. Tegemist pidi olema Vainu raamatuesitlusega, mis põhineb tema kogemustel ja seiklustel Ameerikas raamatuid müües, kuid milliseks kujunes õhtu tegelikult, ei osanud keegi ette aimata.

«Ahhaa! Raamatuesitlus oli vaid ettekääne, et teid täna siia kutsuda, sõbrad!» muigas Vain pärast seda, kui oli lavale ilmunud trompetit mängides. Muide, selles, et ta on andekas nii mitmel muusikalisel instrumendil kui ka laulmises, sai igaüks ise terve õhtu jooksul veenduda. «Mu elus oli viie aasta pikkune periood, kus ma põhimõtteliselt ei töötanud kordagi, vaid keskendusin muusikaõpingutele. Käisin laulutunnis, õppisin trompetit, klaverit, nooti jne,» selgitab Peep, lisades: «Aga nii pikka pausi tööst ei soovita ma kellelgi ette võtta».

90ndatel Ameerikasse raamatuid müüma, endal suur naeratus näol!

Kandev roll sellel õhtul oli Peebu kogemustel, mis ta ammutas endasse 90ndatel Ameerikas raamatuid müües. Tema enda sõnul andsid just need ookeani taga rügatud töötunnid, lõputud ustele koputamised, müügijutu esitamised, endal näole manatud suur ameerikalik valge naeratus, temast inimese, kes ta täna on. «Ma kummardan kõikide teie ees, kes te Southwesterniga(ettevõte, kes raamatumüüjaid vahendab – toim) olete raamatuid müümas käinud või plaanite seda teha. Keegi ei peaks müügitööd häbenema,» lausus Vain ja palus

kõikidel asjaosalistel püsti tõusta. Järgmisel hetkel tõusis saalis püsti ligi 400 raamatumüügi kaasteelist. Osa neist, kes on juba käinud seda teed, osa alles suundumas. Kohale oli lennanud ka mehe enda suurmentor Tom, tänu kellele nii tema kui ka paar teist Eesti poissi toona sellise võimaluse üldse said. Vastupidisel juhul oleks kõigi nende elu kujunenud sootuks teistsuguseks, on Peep veendunud.

Vanade aegade meenutuseks lasi ta valla viisijupi ka kõikide raamatumüüjate ühisest hümnist:

«It’s a great day to be a Bookman; it’s a great day i know. It’s a great day to be a Bookman, everywhere I go. Goodbye oh sorrow, goodbye doubt and fear, it’s a great fan to be a Bookman; and be of good cheer. I feel happy, I feel healthy, I feel spectacular!»

Tõlgituna: «See on suurepärane päev, ma tean. See on suurepärane päev olla Raamatumees, igal pool, kuhu ma lähen. Head aega, oh mure, head aega, kahtlus ja hirm, see on suurepärane tunne olla Raamatumees; ja olla heas tujus. Ma tunnen end õnnelikuna, ma tunnen end tervena, ma tunnen end erakordselt!»

Ühe mehe unistuste täitumine

«Toon lavale muutuse, muusikalise rännaku, sõu, koolituse, meditatsiooni, seikluse, huumori – kõik, mida ma tõesti tahan jagada! Ma saan olla laval ja esineda, ilma et peaks midagi müüma või tõestama. 23 aastat hiljem ja ma olen kokku pannud sellise varieteekava. Näiteks koosneb see koolitustest, muusikast ja lauludest. Ja üllatustest. Neid ma ei avalda, aga kinnitan – tulevad,» lausus ta enesekindlalt. Sellest, et tegemist on ühe mehe enda unistuse elluviimisega, saab tõepoolest aru. Ja mitte ainult ühe, vaid nelja!

«Ma tahan siia saali tagasi tulla. Ma tahan proovida, mis tunne on tuhandele inimesele meditatsiooni teha. Ma tahan näidata Ahto ja Rauni kohapeal sündivat heliloomingut. Ma tahan ise teha Andy Kaufmani rosolje-stiilis performance’it. Ja viimaks – tahan ise ühe laulu laulda. Aga see võib olla minu hüvastijätusuudlus unistusele olla artist, teen ära ja lasen tal nüüd minna,» lausus Peep enne suurt päeva.

Tõepoolest, ma arvan, et mitte ükski kohalviibija ei osanud ettegi kujutada, et ühest pelgalt raamatuesitlusest võib saada hoopis hingekosutav õhtu, mis pakub ühelt poolt nii Peebu kui iseenda sisekaemust, teisalt naeru ja pisaraid, kärtsu ja mürtsu (sõna otseses mõttes!) ning imeilusaid muusikalisi etteasteid.

Just muusikal oli teine suur kandev roll läbi terve õhtu

Laval astus üles mehe enda bänd «Muutus» (koosseisu kuuluvad veel Raun Juurikas ja Ahto Abner), kes viis publiku erilisele muusikalisele teekonnale, mis sidus muusika ja Vainu mõtteterad ja elutarkuse hingepuudutavaks kuulamiseks.

Lisaks tõid elevust mitmed üllatusesinejad, sealhulgas Liisi Koikson, Jassi Zahharov ning isegi trikimees Jürgen Veber.

Palavalt armastatud Liisi Koikson kandis ette kolm lugu, millest üks oli Jaak ja Mart Johansoni laul «Tuhat tänu». Tegemist oli nii kauni etteastega, pärast mida oli saal täitunud täieliku rahu ja vaikusega. Oli näha, et see liigutas inimesi isegi pisarateni.

Unistustest lahtilaskmine

Mees nagu orkester, astus ka Peep ise ühe lauluga üles. Nagu ennist mainitud, on laulmine olnud mehe üks suuri unistusi. «Ma fantaseerisin kümme aastat, et ühel päeval hakkan laulma. Nüüd aga laulan ühe laulu saalitäie rahva ees ja lasen sel unistusel minna. Enne ikka oli mindset​, et «suru läbi ja tee ära!» Nüüd ütlen «​lase lahti!» Mis ma temast ikka kinni hoian ja tühja unistan?»

Nii lihtsalt?

«Aga mul ei ole ole annet! Mul ei ole nii palju annet, et teha seda sellisel moel, nagu mulle meeldiks ise kuulata. Võib-olla inimestele meeldib, aga mina tahan siiski teha seda, mille jaoks mulle on antud kõige rohkem annet.»​

Trikimees Jürgen Veber on tagasi!

Õhtu üheks suurimaks üllatuseks oli trikimees Jürgen Veberi lavale ilmumine. Kui Vain kuulutas ühtäkki välja, et järgmisena astub lavale üks ja ainus, mustkunstnik Jürgen Veber, kostsid kontserdisaalist ovatsioonid. «Ta on tagasi!» ei suutnud inimesed seda ära imestada.

2007.–2008. aastal mustkunstisaatega «Trikimees» kuulsaks saanud Veber hullutas rahvast oma illusioonietendustega pea 10 aastat, kuni ta 2017. aastal avalikkusest eemaldus. Väidetavateks põhjusteks firma majanduslikud raskused.

Nüüd, seitse aastat hiljem, ilmus ta oma pikkade pruunide kiharatega taas rahva ette ja viis läbi põneva minietteaste, mis jutustas lugu tema lapsepõlveunistustest ehitada päris oma ajamasin.

Mõtterännak tuhande inimesega

Õhtu kulmineerus ühismeditatsiooniga. Suur kontserdisaal, mis enne oli täis naeru ja sahmimist, muutus hetkega haudvaikseks. Kõigepealt kostis lavalt vaikne trummirütm, seejärel oli saalist kosta sügavaid hingetõmbeid. Kõik ümbritsev justkui kadus ja alles jäi vaid hetk iseenda mõtterännakuks.

«Mis on sinu pillimäng, sinu unistus, mida kas pole antud saada või polegi vaja saada – või on see rong juba läinud,» juhatas Peep sisse lühikest meditatsiooni. «Parim asi, mis sa teha saad, on sellele samuti suudelda head aega, nagu mina täna laulmisega tegin. Ma tean, et see ei ole ilus jutt, see ei ole magus jutt, aga see on vabastav jutt. Kui sa selle liigutuse teed, siis teed sa ruumi juurde enda hinges, enda mõtetes, oma ajagraafikus, et saaks tulla mõni unistus, mis on sulle rohkem sobilik, mille suunas liikuma hakata, kinni võtta ja lahti mitte lasta – nii kaua kuni see on käes.»

Kuid sellega üllatused veel ei lõppenud. Viimaks kutsuti lavale ooperilaulja Jassi Zahharov, kes kandis ette teose, mis on Peebu enda elus väga olulisel kohal. Laulu jäi lõpetama tulesära, mida kaunistasid publiku ovatsioonid ja pikk aplaus.

Õhtu lõppes sama siira ja sooja atmosfääriga, millega see algas. Peep Vain tõestas, et unistused, kirg ja julgus elada täiel rinnal suudavad inimesi puudutada sügavamalt, kui nad oskavad oodata. See polnud pelgalt suursõu, vaid teekond, mis ühendas muusika, elutarkuse ja unistuste täitumise. Publik lahkus saalist, naeratus näol, südames elevus ja inspiratsioon. Vainu sõnad ja teod jätsid kustumatu mulje, kinnitades, et elus on alati ruumi uutele eesmärkidele ja sügavale enesepeegeldusele.