Peep Vain: intelligentne inimene muutub vananedes ilusamaks ja ägedamaks

Autor: Kristina Herodes | Foto: Eero Vabamägi | 03.12.2024

Artiklit saad lugeda ka Postimehe lehelt kui sul on Postimehe tellimus.

Peep Vain on kreisi vend. Tahab teha ja teebki! Oota, kuidas? Miks tal asjad untsu ei lähe? «Lähevad! Mul läheb ikka väga halvasti ka,» tunnistab mees. Ometi pani ta püsti enneolematult julge avantüüri – homme toimub Alexelas kontsert, sõu ja seiklus, kõik ühes. «Tuhat on mulle just paras publik, selline õdus,» ütleb Peep bravuurikalt.

Saabun Alexelasse päev enne suursündmust. Laval käib kibe töö ja elevus on õhus. Astun lavale ja hooman – see saal on ikka hiiglaslik! Gerli Padar-Parmase juubelikontserdi eel samas majas kahtles nii mõnigi, kas artist saab ikka saali täis. Ja pikk on pink neist artistidest, humoristidest ja meelelahutajatest, kes pole niivõrd suurt ampsu isegi sihtida söandanud.

Ning klassikaliste raamatuesitluste puhul on tihti tegu, et kümmekond huvilist kokku saada. Ja siis tuleb Peep Vain ja teatab: «Palun mulle Alexela saal, tuhat on mulle just paras.» Ning üle tuhande inimese on ka tulemas.

Aga sellest on talle vähe – sündmusel saab osaleda ka üle veebi omaenda kodusel diivanil. Registreerunud on täna juba üle nelja tuhande. Kuid Peepu ei paina tema noorpõlvekogemusest verre imbunud Ameerika unelm, kus kõik peab olema suurim. «Mulle meeldib suurest tegemisest hoopis rohkem teha asju viimase peal hästi. Ei pea suurelt olema.»

**Vestleme Peep Vainuga Alexela kontserdimajas, sündmuse elekter on juba õhus.** Foto: Karen Härms

Olid mitmed aastad vaiksemas voos ja nüüd korraga nätaki – Alexela kontserdimaja? Julge samm.

See oli üks mu unistusi, kui istusin siinsamas kontserdil, üheksandas reas – ma tahan seal laval olla! Laulis Vene artist Alexandr Rozenbaum, aasta oli 2012. Nüüd homme täitub mul neli unistust korraga. Ma tahan siia saali tagasi tulla. Ma tahan proovida, mis tunne on tuhandele inimesele meditatsiooni teha. Ma tahan näidata Ahto ja Rauni kohapeal sündivat heliloomingut. Ma tahan ise teha Andy Kaufmani rosolje stiilis performance’it. Ja viimaks – tahan ise ühe laulu laulda. Aga see võib olla minu hüvastijätusuudlus unistusele olla artist, teen ära ja lasen tal minna.

Samas – Alexela saal on Sulle tuttav, oled selle täis toonud ka varem.

Ma tegin siinsamas ruumis 2001. aastal suure koolituse. Nüüd on hea põhjus tagasi tulla. Siis oli see vana Karla katedraal. Siia mahtus tuhat inimest, saal oli täis. Aga siis ma läksin ahnemaks ja uudishimulikumaks ning tegin järgmise sündmuse Saku Suurhallis, kus üle kolme tuhande inimese. Ja pärast seda ma olen käinud paaril korral nii viie tuhande inimese ees ja saanud aru – mulle nii suured saalid ei meeldi! Just selline tuhat on minu, selline õdus.

Väike ja kodune?

Ma arvan küll, et juba see energia, mis siin luuakse homme, on elamus omaette! Ja minu jaoks on see omamoodi sümboolne.

Kui kerge on seda saali broneerida – lihtsalt maksad ja saad?

Oktoobri alguses küsisin direktori käest võimalusi. Ta ütles, et ainult üks kuupäev on detsembris – neljas. Ma ütlesin, et palun pange see mulle kirja! Mulle andis see kokkulepe motivatsiooni raamat valmis teha. Poleks seda kuupäeva survet olnud, ma oleks teinud seda järgmise kevadeni.

Kaua kirjatöö aega võttis?

Viis aastat. Vahepeal pidurdas see, et ma ei olnud rahul. Tahtsin kogemused vahetult ellu äratada ja olla kindel – kas seda on ikka vaja? Keda huvitab minu 34 aasta vanune lugu, mind ennastki eriti ei huvita enam. Käisin spetsiaalselt Ameerikas, lonkisin neidsamu tänavaid mööda, käisin firma juhataja juures. Toonane kolleeg on täna üks mu elu olulisemaid mentoreid ja mu tütre ristiisa. Ja siis oli korraga selge: kindla peale nüüd tuleb teha.

**Noor ja väge täis Peep Vain Ameerikas.** Foto: Peep Vainu arhiiv

12 asja, mida see kreisi kogemus andis

Julgus
Positiivsus
Häbita tahtmine, suurelt mõtlemine
Oskus end vähem tõsiselt võtta
Valmidus ja soov õppida
Enesesisendusoskus
Enda lubaduste täitmine
Ausus iseenda vastu
Töökus ja visadus
Suhtlemisoskus
Vastutus
Töörõõm

Võtame kohe moodsa aja teemad, millest seni veel ei räägita – kas ja kui palju AI sinu raamatus kaasa kirjutas?

Muidugi kasutasin! Näiteks et saada sõnastus lühemaks. Üllatas positiivselt. Ma olen siiani alati vaadanud selle peale viltu, et see tapab loovust ja niimoodi. Aga praegu ütlen – rumal on see, kes seda võimalust enda kasuks tööle ei pane. Aga ise pead tähelepanelik olema, pimesi usaldada ei saa. Ka halvad tulemused on olemas.

Oled öelnud, et seni oli suur pinge, kuni raamat valmis sai. Aga nüüd oled ise rahul. Millega?

Kõige rohkem, et see üldse valmis sai. See on minu kujunemisest ja elust nii suure kaaluga ja oluline tükk, et väärib sellist kirjapanekut. Ja siis, et see lugu just selline sai – asetab lugeja seikluste keskele, laseb näha läbi minu silmade. Ja see tuli ilus – kujundaja talent tekitas meeleliigutuse.

Aga nostalgia? Vaatad, et nii noor, ilus, nunnu poiss. Või tunned end samasugusena praegu?

Ma arvan, et intelligentne inimene muutub vananedes ilusamaks ja ägedamaks. Pigem tunnen sellele noorele Peebule natukene kaasa. Samas imetlen tema pealehakkamist ning paksust ja vedelast läbi minekut. Aga noh, nalja saab ka, et olen moeikooniks – tukk ja kollased froteepüksid, neid ma enam ei kanna.

Raamatu stiiliga on kerge kaasa kulgeda, miks just selline seiklusjutulik valik?

Tahtsin seda lugu minavormis jutustada, et inimene saaks kõike ise tunda. Oluline ei ole ju minu kogemus, vaid see, mida inimene ise sellega teeb, millised valikud ja otsused. Seal loos on ka ajahüpped olevikus ja minevikus. Mis oli põhimõtteline otsus? Proovida teha nii, et ma loobun koolitaja ja õpetaja rollist täielikult. Mitte nii, et ma nüüd teile ütlen, et mis oleks kasulik ja mida peaks tegema. Printsiip oli: näita, ära räägi, ära püüa õpetada. Ma tahan, et lugu voolaks hästi ja ei hüppa vahele koolitaja Peep Vainu näpp: «Aga nüüd see on tähtis!». Koolitustel olen eluaeg teinud puust ja punaseks ette. Ma arvasin, et see oli hea lüke, aga vanemaks saades ma enam nii kindel ei ole. Selles raamatus olen suutnud sellest täielikult hoiduda.

Loed, elad kaasa ja mõtled: miks sa, hull, sinna veel uuesti läksid?

Jah, ma tegin seda neli aastat. Esimene kord oli puhas seiklus ja ellujäämise õppetund. Aga hiljem oli mul hädasti raha vaja. Mul oli tegelikult unistus Ameerikas ülikooli minna, see müügitöö oli justkui esimene uks, mis avanes mu ees. Mind võeti ülikooli vastu ja mulle anti täies õppemaksu mahus stipendium – 15 000

dollarit aastas – see tehti välja. Aga siiski oli mul vaja 7000 dollarit ise kokku saada. Mõtle vaid 90ndate Eestis, see oli ulmeline summa. Vanemad oleks kümme aastat seda teeninud. Sellepärast läksin tagasi. Oli raske, aga ma tulin kilbiga tagasi, mitte kilbil. Olin nii indu täis, et suutsin suvalisest Ameerika ülikoolist veel kaheksa venda kaasa meelitada.

Ja mul läkski see suvi hästi, ma suutsin vajaliku raha teenida. Aga peamine, mida õppisin – töötasin rõõmuga. Müügitöö oli küll raske ja ebameeldiv ning pidin ennast kohutavalt ületama. Aga kui mul oleks võimalus tagantjärele aega mõõta – neid tunde päevas, mil ma olen töötanud rõõmuga, on umbes 80 protsenti ajast.

Aga milles see võti siis on, et end rõõmsana hoida?

Ettevõtte mentaliteet loeb! Southwesternis õpetati noortele kuidas ennast juhtida, kuidas mõelda, kuidas oma tunnetega toime tulla ja kuidas päeva hästi kasutada. Päev koosnes kahetunnistest üksustest – sul on selge eesmärk, püüad seda saavutada ja siis algab uus päev! Uus elu! See aitab sihte saavutada. Nende lipukiri ongi – kasvatame noortes iseloomu.

Ja päriselt ka – seda nad tegid. Mõni võib olla väga skeptiline, et kogu koolitus on suitsukate rahateenimisele. Tegelikult ei ole. Tean meest, kes 49 aastat töötas selles firmas – asi toimib. Loomulikult ei ole see ainukene moodus enda proovile panekuks ja enda arendamiseks, aga see on hea treening panna end vabatahtlikult ebamugavasse olukorda ja sellest õppida.

Ja siis on küsimus, et kas sa annad endale lubadusi või ei anna? Ja kui sa oled need andnud, kas sa täidad neid või ei täida? Sellest õpid sa ise – kas ma saan ennast usaldada? Ja see on juba suur väärtus. Minu tööalasest vundamendist on see suur osa. Isa surmaga möödunud kevadel sain aga aru, kui suur oli perekonna roll minu isiksuse ja iseloomu arengus. Selles raamatus on nagu ausammas minu isale.

Küsin otse – kas plaanid värskest raamatust rahvusvahelist bestsellerit kasvatada?

See ei ole välistatud. Mul mõte tõesti on.

Kui leidub üks Ameerika kirjastus, kes tahab seda vanakooli meetoditega välja anda, siis olen nõus selle tsirkuse kaasa tegema. Eelmise raamatuga tegin ka arglikult katset, sealt ei tulnud midagi vastu. Aga siis polnud mul endasse veel usku.

Aga esmalt meeldib mulle see raamat just väga ilusas eesti keeles. Mulle meeldib mõelda, et see on nagu minu väike panus, et ilus eesti keel säiliks. Unistan, et seda loetaks koolides nagu «Kevadet» ja see aitaks leida üles enda julgust, jõudu, visadust ja austust enda vastu.

Julgus, visadus ja ausus enda vastu – seda siis uuest raamatust saab. Mida veel?

Üks asi, mis on mind kandnud terve elu ja oli ka üks minu firma seitsmest põhiväärtusest – ära võta ennast liiga tõsiselt! Oska tähtsustada oma tööd, aga mitte oma isikut. Mina hindan inimesi, kes on piisavalt suured, et mitte nii kergesti solvuda. Ja kui muudmoodi ei saa, siis võta minu tööpealkiri «Hambad ristis, naeratus näol».

Kui sa äraütlemise peale jääd maha nagu hunnik õnnetust, siis see on eemaletõukav. Sa ise oled eemaletõukav ja inimesed tõukavad sind järjest eemale. Kui sa suudad selle maha raputada ja öelda: tal on õigus mulle ära öelda, minu elu läheb edasi. Aga nii palju lihtsam ja levinum on solvuda, haavuda, vimma pidada.

See on üks asi küll, mida ma loodan, et see raamat näitab – mul endal läheb seal raamatus kohe väga halvasti! Aga ma tulen sellest välja ning ma kirjutan sellest nagu kõik oli. Samasse olukorda panen end ka homme saalis – olen kutsunud parima sõbra venna Andrus Purde ja tuntud koomiku Kaarel Nõmmiku, kes panevad mulle puid alla ja teevad minu kulul rahvale nalja.

Millega suurel sündmusel veel publikut üllatad?

Mulle meeletult meeldib Ameerika koomik Andy Kaufman – tema etendused on täiesti ebatavalised. Ta võttis New Yorgis kõige peenema ruumi Carnegie Halli ja tegi sellise etenduse, et pealtvaatajad tunneksid end tagasi olevat lapsepõlve jõuludel. Asi lõppes sellega, et ta võttis 60 bussi ja sõidutas kogu seltskonna Coney Islandi lõbustusparki ning andis neile piima ja küpsiseid. Tema on mulle inspiratsiooniks – tuleb väga eriline õhtu! Raamat on lihtsalt ettekääne tsirkuse tegemiseks.

**Peep Vain ütleb: «Suured lavad mulle ei meeldi. Tuhat on just paras.»** Foto: Eero Vabamägi

Toon lavale muutuse, muusikalise rännaku, sõu, koolituse, meditatsiooni, seikluse, huumori – kõik, mida ma tõesti tahan jagada! Ma saan olla laval ja esineda, ilma et peaks midagi müüma või tõestama. 23 aastat hiljem ja ma olen kokku pannud sellise varietee kava. Näiteks koosneb see koolitustest, muusikast ja lauludest. Ja üllatustest. Neid ma ei avalda, aga kinnitan – tulevad.

Olen tõepoolest hoidnud pooleldi meelega saladust, et las need, kes kohale tulevad, olla väga üllatunud. Seal on veel üks suur erinevus – ma ei tee seda enesekeskselt, vaid selleks, et iga inimene saaks kontakti omaenda looga.

Unistusi tasub usaldada. Tuleta meelde oma noorpõlve unistus. Kuhu ta sai? Mis sind täna takistab? Tuletame meelde nooruse vitaalsust ja julgust, et panna see tükikaupa endasse tagasi. Kui sa noorena ei pane end vabatahtlikult proovile, ei lähe läbi tundmatute uste, siis sa hiljem seda ei tee. Proovi ennast aga tugevamaks teha, et sa saaksid eluraskustega hakkama. Meil kõigil on kahtlused, minul ka! Mul on viimased kolm nädalat sees keeranud. Ja vaatamata sellele ma olen teinud!

Sellega suudab iga lugeja samastuda – hirm selle suure lava ees!

Aga see on ikkagi natuke liiga õudne mu jaoks. Aga võtan ennast kokku. Ja kaks asja, mida soovitan: realiseeri ära need paar padrunit, mis sul veel on. Oled mõelnud, et tahaks teha – tee nüüd! Aga teiseks, mis on veel tähtsam – lase lahti asjadest, millest sa oled unistanud, aga mida pole võimalik saada. Haagi lahti kinnisideedest, mille küljes oled nagu ahv rippunud – see loob ruumi!