Kuidas olla julge? 3 sammu enesekindluseni

Oma varasematel koolitustel ütlesin, et julgus on tegutsemine hirmutunde kiuste. Täna asendaksin hirmutunde sõnaga ebakindlus.

Julgus on ettevalmistatud, maksimaalselt kindel ja õnnestumisele suunatud tegutsemine olukorras, mis meis tavaliselt seni on ebakindlust tekitanud. Julgus on raskustele vastu astumine ja riskide võtmine. Ja see aitab meid edasi.

Ebakindluse ja ärevuse negatiivsed mõjud

Esimene neist on pidurdav, teine pärssiv.

Kui ebakindlus on väga tugev, siis me lihtsalt jätame n.ö ette astumata, jätame teo sooritamata – kui selleks on võimalus.

Kui ebakindlus on keskmine või tugev, siis oleme pärsitud – meie mõistus ja loovus töötavad meie tegelikest võimetest oluliselt kehvemini.

Vajame julgust, et astuda vajalikke, olulisi samme ning astuda neid kindlalt, osavalt ja tulemuslikult. Kui täpsemaks minna, siis kas mitte pole enesekindlus siin õigemgi sõna?

Mis tekitab julgust ja enesekindlust?

Kolm asja – kogemused, ettevalmistus ja eduelamused.

Kui neid kolme sõna vaatan, siis ajavad nad mind veidi muigama. Selles reas kõlab sõna „kogemused“ kangesti kui ebaõnnestumised. Ning jah, neid on ka vaja. Ülimalt harvad on juhtumid, kus jõuame edu ja enesekindluseni ainult läbi edukate katsete.

Tahtes suurendada oma üldist enesekindlust ning mingi spetsiifilise soorituse kindlust, peame oma tarkuse ja osavuse määra suurendama läbi ettevalmistuse, saama hulga ebaedu- ning samuti hulga eduelamusi.

Niisiis – mille alustamiseks või lõpetamiseks sina julgust vajad?

Kuulen vahel (tõsi, pooleldi naljakas või eneseiroonilises toonis) inimesi enda ümber ütlemas, et nad ei taha teada, kui suur on nende kehakaal või kas neil on põhjust muretseda mõne vastiku haiguse pärast.

Olen sellises olukorras reeglina vait. Aga sisimas tahaksin öelda, et oodake palun! Kas ta ikka saate aru, mida te räägite?

Leian, et ainuke adekvaatne põhjus mitte tahta aru saada sellest, mis parasjagu päriselt toimub on järgmine – siis, kui kõik ongi tegelikult väga hästi, kui samas pole soovi midagi paremaks muuta JA kui võib rahumeeli kindel olla, et mõni oluline oht pole tähelepanuta jäänud.

Mulle meeldib väga ühe zen-õpetaja selgitus zen-meditatsiooni peamisest eesmärgist – näha asju sellisena nagu nad on.

Aus ja täpne reaalsustaju oli üks emotsionaalse intelligentsuse mõõdikutest.

Kui tõde ei tea ja reaalsust adekvaatselt ei näe (või ei julge näha), siis oled nagu matkaja metsas, kes omab kaarti, sihtmärki ja kompassi, kui ei oska kaardil oma asukohta paika panna. Nii võib väga ära eksida.

Muidugi on tõde tihti vastik ja valus. Muidugi võib ebameeldivast asjast teada saamine sita püksi ehmatada. Muidugi võib arusaamine sellest, et ees ootab titaanlik pingutus kõhu õõnsaks võtta.

Kuid mida varem teada saada, mis toimub ja mida teha, seda vähem on vaja kannatada ja pingutada. Selle teadmine kiirendab lahenduseni jõudmist.

Inglise keeles öeldakse, et tapa koletis, kui ta on veel tilluke. Kui ta suureks kasvab, ei pruugigi sa temast jagu saada.

Julge näha asju, ennast ja oma olukorda sellisena nagu nad kõik on. Julge olukordi uurida ja puurida. Julge probleeme ennetada ja eos lahendada.

Hirm ebaõnnestuda vs julgus suurelt unistada

Me kõik oleme unistanud. Unistamine on vajalik ja kasulik. Unistused panevad liikuma ja annavad emotsionaalset kütust. Unistused muudavad maailma ja inimest ennast. Lootus paremale tulevikule on üks õnneliku elu oluline osa.

Unistamine nõuab aga julgust. Muidugi nõuab see ka tegutsemist ja visadust, kuid eelkõige nõuab ta julgust. Julgust kujutada end ette suurema ja võimekamana kui täna.

Julgust kujutada ette unistuste täitumuse võimalikkust – just su enda jaoks.

Kuidas unistused tekivad? Iseennast täis olev osa minust tahaks öelda, et unistused tulevad mu juurde läbi ilmaruumi ning tõusevad tänu inspiratsioonile mu ette alateadvuse sügavamatest soppidest.

Ja kinnitan kätt südamele pannes, et kõiges selles pole mitte vähimatki halba. Me peamegi nägema, mis on võimalik, mida keegi on ees teinud, saanud või kogenud – et tõstaks pead mõte: „Ka mina tahan seda!“

Unistamine nõuab julgust.

Ja taas tuleb mängu julgus. Esiteks on alati võimalus ebaõnnestuda. Saada teada, et ma polnud vajalikust puust tehtud. Et ma polnud valmis või võimeline nõutud hinda maksma. Et asi osutus kaugemaks ja kättesaamatumaks, kui alguses näis.

Keegi meist ei armasta pettuda. Kõigile on vastumeelne osutuda kaotajaks. On sul julgust (ning oskust ja kogemust) pettumuste ja kaotustega toime tulla? Kui ei, siis tasub seda koguda. Vastasel juhul on keeruline, isegi võimatu suurelt unistada.

Ka väikestel unistustel pole eriti midagi häda. Aga nad ei muuda me elu kuigivõrd. Rõõm nendest on üürike. Nende poole pürgimine ei arenda meid isiksuse ja inimesena. Seda teevad suured ja kauged unistused.

Kuidas seda võrrandit lahendada? Kuidas mitte heituda, tajudes oma hetkeolukorda ilma ilustamata – sellisena, nagu ta on – ja samas mõeldes suurte unistuste peale?

Lahendus on ajatelje pikemaks venitamises. Jah, ka see jõuab julgust, eriti nooremas eas. Keskealisele inimesele ei tundu kümne ja kahekümne aasta pikkune ettevaade sugugi imelik.

Meil on ju taolisi kümnendeid vöö vahel kaks või kolm. Kahekümne viiesele, kes alles elu alustamas võib aga nii pikk ettevaade ise täiesti sürreaalsena mõjuda.

Tee seda ikkagi. Püüa vaadata nii kaugele tulevikku kui võimalik. Isegi siis, kui sul pole hetkel vähimatki aimu, kuidas seda mõtet teoks teha.

Pole olemas võimatuid unistusi – on vaid liiga lühikesed tähtajad.

Elu ongi üks võrdlemisi (tegelikult isegi väga) pikk mäng. Üks tark noorem mees armastas kord ütelda, et pole olemas võimatuid unistusi – on vaid liiga lühikesed tähtajad.

Enda tundma õppimine nõuab tõelist julgust

Seesama mulle lähedalt tuttav mees kirjutas kord oma raamatus „Kõige tähtsam küsimus“, et kaugetel ja kirjutel visioonidel ning unistustel on omad puudused.

Üks neist on, et pilt läheb liiga kirjuks ning et raske on valida. Ja et ka selle vastu on oma rohud ja ravivõtted. Peamine neist on iseenda järjest paremini tundma õppimine, enda teadvustamine ja tunnetamine.

Neile, kes on juba aastaid endaga tõtt vaatamist, iseendasse sisse vaatamist ja enda kõrvalt vaatlemist harjutanud ei tundu see sugugi hirmus. See läheb, tõsi, natuke tõe kartmise kategooriasse.

Enamik meist ei taha teada saada, millised (kui imelikud, saamatud, isekad või rumalad) me tegelikult oleme. Ikka näib abiks olevat positiivsete enesesisenduste tõe pähe võtmine. Ikka näib tuju paremaks tegevat enda iseendale paremaks mõtlemine ja rääkimine.

Endasse vaatama hakkamine nõuab tõesti julgust. Siin põrkume paradoksi otsa.

Kuigi paljude tegevuste juures saab julgust läbi valmistumise ette varuda, siis siin saab julgust juurde ainult läbi tegemise. Nii nagu on võimatu enda peegelpilti näha teisiti kui peegli ette seistes, on võimatu iseenda nägemiseks vajalikku julgust ammutada muul moel kui enda sisemise peegli ette seistes või kaaslasi peeglina kasutades.

Nii et – peegli ette! Autasud ei lase ennast kaua oodata. Neid on peamiselt kaks.

Esiteks – enda nägemine nii, nagu me oleme, võimaldab meil ajapikku ennast vastu võtta. Teiseks – enda puuduste adekvaatne ja samm-sammuline tajumine paneb meid arenema. Peegli ette!