Kuidas parandada suhteid vanematega?
Oma emadelt ja isadelt (ning läbi nende ka nende vanematelt) saame me suure hulga andeid ja kingitusi. Paljuski tänu neile oleme me just need, kes me oleme.
Paraku on suhetes vanematega peidus ka pingeid ja konflikte, ootusi ja pettumusi. Vähe on neid, kel poleks ühele või mõlemale oma vanematest etteheiteid.
Ideaalis loodame ja soovime kõik oma vanematega sooje, selgeid ja lähedasi suhteid. Sellele aitab kaasa oma vanemate parem mõistmine, nende austamine ja nendelt saadud tugevuste ja annete tänuga vastu võtmine.
Lisaks on meil ka õigus ja võimalus loobuda sellest vaimse pärandi osast, mis meid ennast ja meie järglasi elus edasi ei aita.
Miks tasub suhteid vanematega parandada juba nende eluajal?
Natuke peale 40 saamist tekkis mul tõsisem huvi mineviku ja oma päritolu vastu. Seda tingis kaks asja.
Esimene neist olid õpingud Ralph Metzneri juures, kes rõhutas ja selgitas esivanemate ja päritolu tähtsust. Teine oli mu isa kõhunäärmekasvaja operatsioon, tänu millele jõudis mulle teravalt tähelepanusse asjaolu, et keegi pole surematu.
Tänu nendele mõjutustele võtsin suhted oma vanematega tõsiselt fookusesse. Sellel olid selged ja positiivsed tagajärjed.
Kümme aastat hiljem kirjutasin raamatu „Keset elu“. Selle kõige loetum osa oli samal teemal – vanemate vastu võtmisest ja laste lahti laskmisest. Eluline värk. Olen seda mõned korrad jaganud ja jagan ka täna siin.
Miks vanemate käitumine meid ärritab? Peegeldusefekt ja piiride seadmine
Palju sellest, mis meid vanemate juures häirib või ärritab, on meis endis varjatud kujul olemas. Kui mind miski mõne (eriti just lähedase) inimese juures häirib või ärritab, siis püüan aru saada, kuidas see häiriv käitumine või iseloomujoon minus endas väljendub.
Pole vahet, kas mineviku käitumisena, tulevikupotentsiaalina või mu isiksuse aktiivse osana just sel häirival hetkel.
Palju sellest, mis meid vanemate juures häirib või ärritab, on meis endis varjatud kujul olemas.
Mu isa kippus vahel korralikult vihastama ja talle meeldis alati pikalt heietada. Emale oli harjumuspärane oma nina teiste asjadesse toppida ning teiste piire ületada.
Olen ajapikku endas ära jaatanud mu isale varem omase ärrituvuse ja viha ning muutunud seeläbi rahulikumaks. Samuti on mulle meeldinud isale sarnaselt pikalt heietada – kuidas ma muidu oleksin saanud nii kaua koolitaja ametit pidada.
Isa hoiatav eeskuju ja hulk koolitusi on õpetanud mulle, kuidas ennast lühemalt väljendada ja teisi pikkade juttudega mitte üle koormata.
Nagu ema, olen minagi suure osa elust olnud pealetükkiv tüüp ja ületanud teiste piire. See on mind elus palju aidanud, eriti müügitöös. Ent selle hind on olnud see, et teistel on olnud lihtne minu piire ületada.
Nüüd oskan oma piire paremini kaitsta ja ei ületa naljalt teiste omi. Samas, ega teiste inimeste piiride ületamise oskus pole mul ju ometi kusagile kadunud. Oskan siiamaani vajadusel teistele vahele rääkida, nagu mu ema ja isagi. Õnneks juhtub seda siiski harva.
Vanemate vastuvõtmine on aidanud mul ennast täielikumalt jaatada ja aktsepteerida.
Vanemate vastuvõtmine on aidanud mul ennast täielikumalt jaatada ja aktsepteerida. Õnneks juhtus see nende eluajal. Ma armastan oma vanemaid ja ennast ka.
6 sammu vanematega leppimiseks
Meie kõigi kaugem eesmärk võiks olla jõuda ema ja isaga eelistatult nende eluajal (või vähemalt millalgi peale nende surma) olukorda, kus:
- olulised asjad on ära küsitud ja välja öeldud, vajalikud asjad on koos ära tehtud;
- ajaloo ning suhete segadused on lahti harutatud ja ära klaaritud;
- haiget saamised on tervendatud, etteheited kadunud ja pahameel üle läinud;
- soov vanemaid muuta on kadunud, selle asemel on tänulikkus ja lugupidamine, soojus ja heatahtlikkus;
- käes on täielik iseseisvus – enda eest hoolitsemine, omal kahel jalal seismine ja oma jõul, omal moel läbi elu oma teel liikumine;
- vanema surma korral on lein korralik, aga mitte liiga pikk.
Mõistmiseni!
