Kuidas saada seda, mida tahad? 3 küsimust enne eesmärgi seadmist

Sellest räägib minu raamat “Kõige tähtsam küsimus“.

See on raamat sellest, kuidas saada aru, mida sina tegelikult tahad. Ja sellest, kuidas seda kätte saada ning sellest ka ausalt rõõmu tunda.

Ma küsin läbi raamatu sinult seda, et kui su elu oleks just selline, nagu sa ise soovid, siis milline ta oleks. Ning mida sa saad juba täna ja homme ette võtta, et oma elu just selliseks muuta – et tunda elust rohkem rõõmu ja rahulolu.

Kui tead, mida tahad, saad teha paremaid valikuid. Saad eristada lihtsamini tähtsaid asju vähemtähtsatest ning täie kindluse ja väiksema sunnituse tundega teha oma igapäevaseid toimetusi.

Siis saad progressi plaanidega võrrelda ning tunda rõõmu sellest, et asjad sujuvad. Siis saad oodatust viletsama edasiliikumise korral midagi muuta ja tunda rahulolu, et liigud taas õiges suunas ja vajalikus tempos.

Alles siis, kui märklaud on silme ees ja silmad on lahti, tekib reaalne võimalus sellele pihta saada.

Kuidas saada seda, mida sa tahad?

Kui sa suudad jõuda otsusele, mida sa tegelikult tahad, ja pühendud sellele täielikult, siis sa väga tõenäoliselt seda ka saad.

On väga tähtis, et su ihalduste objekt oleks tõesti midagi sellist, mida sa tegelikult tahad. Pastoritel on kombeks öelda: „Olge palvetamisega ettevaatlikud, sest võitegi saada, mida palute”.

Kui sa suudad jõuda otsusele, mida sa tegelikult tahad, siis sa väga tõenäoliselt seda ka saad.

Soovitan võtta regulaarselt aega selle üle mõtisklemiseks. Ma ise mõtlen nendele asjadele tihti siis, kui ma hommikuti jooksmas käin. Lisaks aitab mind päeviku kirjutamine ning oma eesmärkide ja tehtu perioodiline ülevaatamine.

Tihti aitab mind ka vaiki olek ja endasse süüvimine. Ühed mediteerivad, teised jalutavad mere ääres, mõned mõtisklevad maanteel autoroolis. Küllap leiad proovides just endale sobivaima mooduse.

Tõenäoliselt ei ole elutuba, kus televiisor lärmab ja lapsed üle sinu ronivad, mõtisklemiseks parim koht. Mine parem välja. Ole iseendaga. Ja esita endale mingi oma soovi analüüsimiseks ja tunnetamiseks kolm küsimust:

1. Miks ma (just) seda tahan?
2. Kas ma usun, et mul on võimalik sellega hakkama saada?
3. Milline on selle asja hind ja kas ma olen valmis seda hinda maksma?

Mis on sinu tegelik motivatsioon? Egost, rahast ja võidujanust

Kirjeldan olukorda, kus ma endale selliseid küsimusi esitades püüdsin selgust saada ühe oma tahtmise osas. 2007. aasta suvel kutsuti mind osalema saatesse „Tantsud tähtedega”.

Tuntud inimesed pannakse paari professionaalsete võistlustantsijatega ning paarid võistlevad igal pühapäeva õhtul kuni alles jääb vaid kaks paari ja üks neist lõpuks võidab. Saade ise kestab terve sügishooaja.

Hommikujooksu tehes mõtlesin ma selle üle järele. Mis mind kõige enam motiveeriks saatesse minema? Mis on see tegelik põhjus, mis sunniks mind iga nädal otse-eetris sõprade, klientide ja kolleegide ees tantsima?

Võimalikke motiive oli õige mitu. Muidugi oli ego üks neist. Võimalik, et ma lihtsalt tahtsin kuulsaks saada. Äriringkonnas teatakse mind hästi, aga ma pole tavainimestele kuigi tuntud.

Mind ei kutsuta telekasse Risso toiduõli reklaamima. Ma olen koolitaja ja ärikonsultant. Võib-olla olen ma lihtsalt üks sedasorti koolitaja ja ärikonsultant, kes salaja unistab rock-staar olemisest? Võib-olla.

Võib-olla oli põhjus rahas. Kui ma oleksin juba Risso reklaami vääriline, tekiks meie firmale ehk juurde uusi tuluallikaid. Minust võiks saada Eesti doktor Oz. Ma saaksin oma telesaate, aitaksin Eesti inimesed parema elu peale. Võib-olla leiutaksin lõpuks isegi vähiravimi ning peataksin globaalse soojenemise.

Kolmas suur motivaator oli tõenäoliselt hasart ja soov võita. Pean tunnistama, et kohe algusest peale ei mõelnud ma mitte niivõrd tantsusaatest osavõtu kui tantsusaate võitmise peale. Tean, et see ei pruugi olla väga hea põhjus, sest sellest võib saada kinnisidee.

Pealegi, mida kõrgemal on siht, seda lihtsam on pettuda. Mulle meeldib võita, olla parim, teha enamikke asju väga hästi. Teine koht pole kaugeltki nii ahvatlev.

(Mul on siiani täpselt meeles, kui palju ma Ameerikas igal suvel raamatuid müüsin. Ja mul on siiani meeles tüdruku nimi, kes tol suvel püstitas firma rekordi, ning kui palju nimelt tema müüs.)

Mida kõrgemal on siht, seda lihtsam on pettuda.

Niisiis kavatsesin oma aega, juhul kui tantsusaatesse lähen, planeerida nii, et mul oleks piisavalt aega järjest paremini tantsima õppida, loomulikult selleks, et võita.

Ma sain aru küll, et ainult tantsuoskus ei loe. Ma teadsin, et televaatajate hääled, ning see, kui tuntud ja armastatud sa masside poolt oled, loeb veidi enam kui tegelik tantsuoskus. Kuid nagu paljud motiveeritud ja edukad inimesed, ei lasknud ma end sellest häirida.

Ükskõik, mille eest võidupärga lõpuks ka ei anta – olgu see siis tants, populaarsus või kõige kaunim naeratus – ma tahtsin seda endale, võidu pärast.

Eneseusk ja sihikindlus: kas sa ise usud oma edusse?

Teine küsimus „Kas ma uskusin, et suudan võita?”. Otse loomulikult! Ma olin väga heas füüsilises vormis. Mu tervis oli täiesti korras. Ma olen peenike ja painduv.

Mul on hea mälu ning ma uskusin, et tantsusammude äraõppimine on pigem lihtne kui keeruline. Ja kes mu konkurendid olid? Mitmed olid viletsamas kehalises vormis (kuigi üks oli tippsportlane).

Muidugi olid ka teised väga motiveeritud ja omal alal edukad inimesed. Aga kas nad oleksid valmis ohverdama sama palju aega ja vaeva kui mina? Arvatavasti mitte.

Ma olen alati olnud valmis töötama rohkem kui enamik teisi. Miks pidanuks seekord teisiti olema? Uskusin siiralt, et suudan võita. Ükskõik mis selle võidu kriteeriumid ka poleks.

Kas oled valmis maksma vajalikku hinda?

Kolmas küsimus oli kõige raskem. Kas olin võidu eest valmis maksma vajalikku hinda? Kas ma üldse oskasin hinda enam-vähem õigesti ette näha?

Hinda arvestatakse peaaegu alati valesti. Mis tahes asja hind kipub lõpuks olema kõrgem, kui sa algul arvasid. Kui oled ehitanud maja või teinud kodus remonti, siis tead, millest ma räägin. Kõik loodavad, et neil õnnestub veidi odavamalt läbi saada, kuid tegelikkus osutub tihti 20-30 protsenti kallimaks.

Sama on ka ajakuluga. Alati kulub rohkem aega, kui sa arvasid, isegi kui hindasid asja algul konservatiivselt.

Ma siiski läksin saatesse. Miks? Sain sellest aru alles hiljem. Olen oma töös see, kes julgustab teisi väljakutseid otsima ja neid vastu võtma. Küllap tundsin toona, et kutsele „ei” öeldes käituksin risti vastu sellele, mida teistele õpetan.

Olles juba telesarjas sees, kasutasin seitset otsustamise küsimust, et püstitada kindel eesmärk saade võita. Nägin võidu nimel palju vaeva, tagasivaates isegi liiga palju.

Võit jäi küll saavutamata, kuid sain tänu saates osalemisele palju muud: kogemusi, emotsioone, tuntust ja uusi tutvusi.

Kas see kõik oli seda metsikut pingutust ja ajakulu väärt? Jah ja ei. Kas kahetsen, et läksin ja kogu rahva ees naba paigast ära punnitasin? Sugugi mitte. Kas teeksin seda uuesti, kui saaks aega tagasi kerida ning kui võimalus antaks? Ilmselt mitte.

Aga mida sina tahad? Mitte teised inimesed, mitte ühiskond. Mitte seda, mida dikteerivad kaasaegse ühiskonna väikekodanlikud standardid. Vaid sina ise.

Mida sina praegusel hetkel kõige rohkem tahad?