Mis on edu ja kuidas sisekõne sinu edu määrab?

Usun, et enamik inimestest on soovinud või soovivad endiselt edukad olla. Samuti usun, et selle sõnaga on seotud mitmeid negatiivsevõitu seoseid – ja et see on pannud paljusid sõnale „edu“ viltu vaatama.

Edu on järjest väiksemate kannatustega elu.

Edu on õigesti tahtmine ja õige hinnaga oma tahtmiste saamine. Ja saaduga rahul olemine.

Edu on pingutus ja areng. Edu on kergus ja rõõm.

Edu on tasakaalus ja ilusa elu ehitamine. Edu on kord ja kooskõla.

Edu on järjest korrastatum sisemaailm. Edu on järjest rahulikum meel. Edu on õnn ja armastus.

Edu tasub ja PEAB igaüks iseenda jaoks selliselt ära defineerima ja lahti mõtestama, et edu näiks ahvatlev, kasulik, inimlik ja üldse selline, et seda tasub jahtida.

Et edu oleks normaalsus, mitte ootamatus. Et edu oleks harjumus, mitte vedamine.

Edu on järjest väiksemate kannatustega elu.

Tunnistan, et olen sellest “edu” sõnast püüdnud eluaeg kõrvale hiilida. Just nimelt sõnast, mitte teemast. Edukas olemise ja väga hästi hakkama saamise teema on mind eluaeg huvitanud ja huvitab endiselt ka praegu.

Usun, et edul on mõte siis, kui ta on saavutatud „õige“ hinnaga ning kui ta suurendab meie üleüldist elu ja endaga rahulolu.

Vastasel juhul tallame tühja.

Edukas olemise tunne ja ebaeduga toimetulek

Olen oma varasematel koolitustel palju rääkinud edukas olemisest. Selgitanud, et üks oluline nõks on õppida toime tulema ebaeduga.

Kuidas? Läbi praktika ehk läbi paljude ebaõnnestumiste.

Müügis ja spordis on see lihtne. Kõik pallid ei lähe korvi. Kõik kliendid ei osta. Lepi sellega ja küta või künna edasi. Küll siis võidud ka tulevad.

Hiljuti Ameerikas käies ja samadel tänavatel jalutades, kus ma enam kui 30 aastat tagasi raamatuid müüsin, tabasin end mõttelt, et üks olulisemaid elemente edukas olemise juures on TUNNE.

Tunne, et ma olen edukas, tunne, et ma saan hakkama, tunne, et ma ei sõltu teiste armust ega vedamisest, tunne, et ma ise olengi oma õnne ja edu sepp.

Kui seda tunnet südames ei ole, siis ei kompenseeri selle puudumist ükski võit, saavutus ega edetabeli tippu kuulumine. Sisemist taju ja veendumust on vaja. On vaja edukas inimene olemise teadmist ja TUNNET.

Sest mis kasu on edust, kui sa ise ennast edukana ei tunne?

Kas pole vahel nii, et pealtnäha on eduks kõik olemas – tore pere ja sõbrad, unistuste kodu ning kõrgepalgaline töö, aga ikkagi ei tunne ennast eduka ja rahulolevana?

Edu tähendust ja oma sisemise dialoogi sisu tasub enda jaoks ikka ja jälle läbi mõelda, kirja panna ja tuunida.

Kuidas juhtida oma sisemist dialoogi ja toetada eneseusku?

Meil kõigil on eesmärgid. Ja soovid, vajadused, igatsused, unistused…

Aga siin on tõde – need kohustused, eesmärgid ja tulevikuplaanid, mis meie sees tiirlevad, vajavad hoolikat läbivaatamist. Isiklikku vestlust iseendaga, mida ainult sina kuuled.

See ongi sisekõne ja olgem ausad, suurt osa sellest me nagu ei märkagi.

Või on see saanud nii harjumuspäraseks ja loomulikuks, et peame seda oma identiteedi osaks ega oska sellesse kuidagi õigesti suhtudagi.

Mis siis, et suur osa sellest sisekõnest ei pruugi meile vahel üldse kasuks tulla ega meid arengus või sihtideni jõudmisel edasi aidata.

Mina olen leidnud, et oma sisekõne juhtimine võib olla võti kõige suurema potentsiaali saavutamiseks.

Kõige äratuntavam sisekõne on näiteks see, kuidas me ise oma vigadele ja eksimustele reageerime.

Kas ütleme, et „kuidas sa võisid jälle nii loll või saamatu olla“? Või reageerime lahkemalt ja konstruktiivsemalt, et see meid edasi aitaks?

Meie sisemine dialoog iseendaga mõjutab meie tegutsemist, eneseusku ja lõppkokkuvõttes ka meie elu käiku.

Kuidas sa reageerid, kui ebaõnnestud?

Panin mõni aeg tagasi tähele, et kui mul mingi asi ei õnnestunud või keegi ei käitunud mu ootuste järgi, kippusin endamisi vanduma. Kohati päris krõbedalt. Teinekord täiesti kuuldavalt.

Kui end sellelt tabasin, püüdsin hinnata tolle hetke sisemonoloogi mõju endale.

Kuigi sellisel pahandamisel on pealtnäha ka oma hüved, leidsin, et see pigem võttis minult elurõõmu ja jõudu, kui et andis seda. Ja pani enda peale natuke viltu vaatama.

Leidsin, et pahandamise ja vandumise asemel on hoopis parem imestada: „Ohhooo!”

Soovitan sul küsida endalt, kui hästi või kui halvasti vastab sinu sisemonoloog sellele, mida elus päriselt saavutada tahad?

Kas see teeb sind tugevamaks või mõjub naeruväärselt? Kas see toetab sinu edukust või lõhub seda?

Ja muidugi, mis tunde see sinus tekitab? Sest kui tunne on õige, läheb kõik palju libedamalt.