Kuidas teha elus õigeid valikuid?

Kolmekümne viieselt oli mul võimalus oma tegelike tahtmiste äratundmisega päris tõsiselt tegeleda.

Minus tekkis ja süvenes soov õppida psühholoogiat. Võib-olla isegi minna doktorantuuri. Ja kuna ma tavaliselt järgin ka ise neid ideid, mida teistele õpetan, siis loomulikult esitasin endale küsimuse: „Peep, kas sa ka tegelikult tahad psühholoogiadoktori kraadi?”.

Esimene spontaanne vastus kõlas: „Selge see, et tahan”.

Ma kujutasin endale ette, kui palju kaalu annaks need kolm tähte nagu PhD juurde minu lühikesele ja inglise keeles naljakalt kõlavale nimele. Peep Vain, PhD.

Mul polnud aimugi, mida doktorantuuri läbimine endast kujutab. Ma ei teadnud isegi seda, kui kaua see aega võtab. Teadsin, et tuleb teha uurimustöid ja siis veel kirjutada teaduslik töö. Kui raske see ikka olla saab? Loomulikult mõtlesin doktorikraadile mõnest heast välismaa ülikoolist. Kui juba, siis juba.

Tegelikult ei teadnud ma isegi seda, milline psühholoogia haru mind kõige enam huvitab. Samas olin üsna kindel, et tahan taas õppima minna.

Kuid mõte täismõõdus akadeemilisest õppest hirmutas mind. Ma ei suutnud ette kujutada isegi aastast pere ja töö juurest äraolemist. Ja nii rumal ma ka ei olnud, et arvata, nagu võtaks doktorantuuri läbimine kõigest aasta.

Mind sundis tempot maha võtma ning asja üle põhjalikumalt järele mõtlema ka asjaolu, et tippülikoolis õppimine ei maksa üldse vähe.Hakkasin asja uurima.

Mida see doktorikraad endast ikkagi kujutab? Kui suurt pingutust see eeldab? Kaua see aega võtab? Kas seal oleks vaja kogu aeg kohal viibida? Kas maailma tippülikooli minek oleks tegelikult mõttekas? Kui mõttekas see kõik ikkagi minu jaoks oleks? Kas psühholoogia tegelikult mind üldse nii väga huvitab?

Kuidas teha vahet ego ja tegelike soovide vahel?

Mu hea tuttav oli mõni aeg varem saanud tuttavaks Manfred Kets de Vriesi nimelise mehega. Manfred Kets de Vries oli tollal juhtimise ja psühholoogia õppejõud INSEADi ülikoolis Prantsusmaal ning oma valdkonna üks tunnustatumaid autoreid.

Tema nime taga ei seisa mitte ainult PhD, vaid veel terve rida tähti. Kuna ma olen ikka tahtnud kohtuda oma valdkonna parimatega, siis tekkis mul plaan tema käest nõu küsida.

Niisiis helistas mu tuttav minu palvel de Vriesile. Ning üllatus, üllatus, professor ei vastanudki, et olgu, võtku Peep aga õlled kaasa ja astugu läbi.

Ta pani hoopis ette, et ma osaleksin INSEADis tema koolitusel nimetusega Coaching and Consulting for Change (muutuste juhtimine läbi juhendamise). See oli pooleteise aasta pikkune magistrantuuri mõõtu organisatsioonipsühholoogia kursus.

Eks mu ego sai pisut pihta, et professor Manfred F. R. Kets de Vries, PhD, ei tõtta kohe vastu võtma Peep Vainu, BSc (teaduste bakalaureus). Peale selle, programmis osalemine maksis pool kuningriiki. Esimene reaktsioon oli öelda, et unustage ära. Ma tahtsin ju ainult veidi nõu pidada.

Otsisin praktilise väärtusega teadmisi.

Aga siis, osalt tänu juhtunu tõttu vaiksemaks muutunud egole hakkasin de Vriesi kursuse sisu lähemalt uurima. See polnud loomulikult doktorantuur, kuid võis olla samm sinnapoole, kui ma seda tõepoolest oleksin tahtnud.

Programm tundus tõeliselt huvitav. Mõtlesin, et see võib olla hea võimalus üle hulga aja omal nahal proovida, kuidas akadeemiline keskkond mulle tegelikult istub.

Programmis osalemiseks oli vaja läbi teha omalaadne sisseastumine. Üks osa sellest oli vestlus. Uudishimulikult, kuid siiski veel ilma tõsiste kavatsusteta sõitsin ma Prantsusmaale, Fontainebleau’sse. Vestlus ühega õppejõududest oli väga asjalik ning sel oli kaks tulemust.

Esiteks tekkis mul tõsine soov see kursus läbi teha, teiseks hakkasin mõistma, et doktorikraad psühholoogias pole tegelikult see, mida ma tahan.

Otsisin ikkagi praktilise väärtusega teadmisi – nii professionaalses kui isiklikus mõttes. Ja ma ei olnud valmis maksma kõrget hinda kolme ego upitava tähe eest: ei aja, raha ega jõupingutuse kujul.

Tol aastal jätsin INSEADi minemata. Kuid ma tegin seda aasta hiljem ning 2006. aasta lõpuks sain õppega ühele poole.

Mida rohkem ma sellele mõtlen, seda selgemalt tean, et ma ei taha ega vaja doktorikraadi. Ning ma ei usu, et ma kunagi seda teen. Muidugi ei ole siinkohal tegemist lubadusega.

Probleemide teadvustamine ja olemasolu tunnistamine

Usun, et sa mõistad, mida ma tahan öelda. Sageli me ei tea, mida me tahame. Või ei mõista, millist vajadust püüame ühe või teise tahtmise abil rahuldada. Ning liiga sageli oleme liiga hõivatud, et üldse asjade üle põhjalikumalt järele mõelda.

Loodan, et nende artiklite lugemine lugemine ning siin pakutud küsimuste endale esitamine aitab sul senisest paremini aru saada, mida sina tegelikult tahad. Ja seda ilma Prantsusmaale sõitmata või doktoriõppesse minemata.

Mis saab siis, kui küsimus „Mida ma tegelikult tahan?” jääb sisulise vastuseta?

Siis oled järjest enam vastuvõtlik teiste mõjutustele ning lased neil kaudselt või otseselt enda eest valikuid teha. See võib tähendada seda, et elad elu, mis sind tegelikult ei rahulda, ning teed asju, mida sa tegelikult pigem ei teeks. Ja oled teiste inimeste ning ühiskonna mõjutuste vang.

Sel juhul oled järjest enam ka oma mineviku valikute vang. Pean silmas mineviku (viletsamaid) valikuid, mis on sind tänaseks viinud just sinna, kus sa oled.

Kui sa endalt ikka ja jälle ei küsi, mida sa tegelikult tahad, siis puudub sul võimalus oma valikuid ümber hinnata.

Siis teed järjest enam valikuid valedel motiividel. Ja saades kätte selle, mida arvasid end tahtvat, tunned vaid tühjust. Või küsid endalt vaikselt: „Kas see ongi siis see? Kas seda ma tahtsingi?”.

Ajades taga teiste heakskiitu (mida arvame end tahtvat), ei pruugi me sugugi saada armastust (mida me tegelikult sisimas tahtsime). Ajades taga staatust, ei pruugi me sugugi kogeda tegelikku rahulolu, rõõmust rääkimata.

Kui sa endalt ikka ja jälle ei küsi, mida sa tegelikult tahad, siis puudub sul võimalus oma valikuid ümber hinnata.

Ja siis hakkavad juhtuma järjest ebameeldivamad asjad. Sa tunned, et järjest enam asju kukub „pean tegema” lahtrisse, ja see ei meeldi sulle. Sa tunned, et oled lõksus, mille oled ise endale üles seadnud. Valikuid näikse jäävat aina vähemaks.

Hakkab tunduma, et kontroll libiseb käest. Parema tuleviku ja ilusa elu lootus hakkab tasapisi tuhmuma. Sa lepid vaikselt sellega, et järjest rohkem su unistusi jääbki kättesaamatuks.

Võib minna ka nii, et tulevikule mõtlemine ja plaanide tegemine tundub sulle järjest mõttetum. Sa lihtsalt teed kohusetundlikult ja tülpinult kõike seda, mida korralikud inimesed argipäeviti ikka teevad.

Ma loodan väga, et need võimalikud mustad stsenaariumid ei olnud sulle väga tuttavad. Kui olid, siis ära pane pahaks. Hoopis vaata asjale nii: probleemi teadvustamine ning selle olemasolu tunnistamine on esimene ja suur samm lahenduse suunas.

Probleemi teadvustamine ning selle olemasolu tunnistamine on esimene ja suur samm lahenduse suunas.

Enamikul meist tuleb varem või hiljem elus ette olukordi, kus elu sind luba küsimata otsuse ette surub või teeb otsuse sinu eest ära. Näiteks töölt lahti saades. Või millestki sellise küllastumiseni jõudes, mis võib viia väga radikaalsete sammudeni. Näiteks järsult töölt ise ära tulles või kooselu lõpetades.

Kuigi igast sellisest muutusest tuleneb alati ka midagi head, pole see kuigi optimaalne. On võimalik talitada targemini, väiksema valu ja ajakuluga.

Aga kuidas jõuda selguseni enne, kui elu otsused meie eest ära teeb?

Järgmises artiklis kirjutan sellest, kuidas teha paremaid valikuid ning millised 3 küsimust aitavad eesmärke päriselt saavutada.