Kuidas saavutada sisemine vabadus?

Täiskasvanuks saades ihaldame vabaks saada ja saamegi, kuid siis hakkame ise oma elu üles ehitama ja seda keerulisemaks tegema, andes tükikaupa oma vabadust muude hüvede vastu vabatahtlikult ära.

Iga inimese püha kohus on suurendada ja kaitsta oma isiklikku vabadust, kahjustamata sealjuures teiste oma. Mitte keegi teine seda sinu eest ei tee.

Mis on sinu jaoks vabadus?

Vabadus on minu jaoks läbi elu olnud üks tähtsamaid teemasid ja väärtusi. Olen pidanud elus mitmeid sundseise kannatama. Osad neist on olnud mulle peale surutud, teised olen ise endalt korraldanud.

Lapsena sunniti mind muusikat õppima ja see oli mulle oksendamise ja pisarateni vastik. 23 kuud nõukogude armees polnud sugugi lihtne. See oli ju omalaadne vangistus. Need on kõigest kaks näidet paljudest.

Kui vabadust napib, siis tasub kõigepealt endale selgeks teha oma hetkeolukord ja tegelik rahulolu sellega.

Su praegune olukord on paljuski varasemate valikute tagajärg.

Tasub hoopis märgata ja analüüsida, millised sunnid ja piirangud takistavad sul kõige enam oma vajadusi rahuldamast ja millised rõhuvad sind emotsionaalselt kõige rohkem.

„Pean ja tahan“ analüüs näitab ära välised kohad, millest alustada. Mõned tegevused tuleb lõpetada, teiste juures oma suhtumist muuta.

Abiks on see, kui vabaduse temaatika enda jaoks läbi mõelda, ära defineerida, lahti mõtestada ja sõnastada.

• Mis on vabadus minu jaoks?

• Milles seisneb selle tähtsus ja tähendus?

• Mille nimel mul tasub suuremat vabadust taotleda? Ja kuidas seda teha?

Vabadus on seisund või olek, milles puuduvad takistused, piirangud või sund.

Kogen vabadust, kui ei pea tegema midagi, mis on mulle vastumeelne või ebavajalik.

Vabaduse olemus muutub eriti selgeks, kui saan teha, mida ma tahan ning mida õigeks ja vajalikuks pean. Vabadus on sõltumatus välistest ettekirjutustest, aga ka sisemistest sundidest ja kannatustest.

Mis tunne on väga vaba olla? Stressi maandamine

Sellele küsimusele pole lihtne üheselt vastata. Muidugi on see väga hea tunne.

Hämmastav. Avar. Kerge. Rõõmustav. Tihti selline, nagu oleks maast leitud lotopiletiga võitnud suure summa raha. Aeglane. Alguses veidi tühi ja kohati natuke üksildane.

Kõige väärtuslikum on seejuures vist tunduvalt väiksem stress. Olen omal nahal kogenud, et mida rohkem on elus vabadust, seda vähem on pingeid.

Kogesin terve oma tööelu jooksul keskmist ja suurt stressi. Olin selle suuresti ise tekitanud kõrgete eesmärkide, paljude paralleelsete kohustuste ja kuklasse hingavate tähtaegadega.

See tunne on mulle vägagi tuttav ja selles on ka mingi oma võlu.

Nimelt kaasneb sellega ju tunne, et oled vajalik ja kasulik. Pealegi, kes palju ette võtab, see jõuab reeglina palju ära teha, tundes end tänu sellele tegijana.

Kui palju sa tegema pead ja kui palju sa teha tahad?

Aastaid tagasi kuulasin ühel konverentsil Mare Porgi esinemist.

Ta rääkis, et inimese vaimne heaolu sõltub muude asjade seas sellest, mitu protsenti ta paneb oma tegevusest mõttes lahtrisse „tahan teha“ ja mitu „pean tegema“ boksi.

Taolist võrdlevat analüüsi võib teha nii isikliku kui tööelu ning otseloomulikult ka terve elu kontekstis. Mina vaatasin toona ta juttu kuulates asjale eelkõige tööalase prisma kaudu. Sain tulemuseks kas 70/30 või 80/20 esimese lahtri kasuks.

Kui Marega hiljem kohtusin, uurisin ääri- veeri, kuidas tal endal sellega lood on. Ta vastas silmagi pilgutamata: „Mul on see 100/0 tahan-tegevuste kasuks. Ma ei tee ühtegi asja, mida ma teha ei taha.“ Olin siis 35, tema veidi üle 50ne.

Tunnistan, et kahtlesin selles veidi. Küllap ta liialdab natuke, mõtlesin. Targem pool minust ütles aga, et rumal sisekõne sul, Peep. Las olla. Äkki see on õige. Vaat kui tore, kui kellelgi ongi nii!

Kasutasin hiljem sama harjutust oma koolitustel.

Sisemisest motivatsioonist, tahtest ja innukuse tundest rääkides palusin osalejatel üles loetleda tegevused, mida nad teevad hea meelega, ja need, mis on neile vastumeelsed.

Palusin numbrid kokku liita ja suhtarvu leida. (Täpsuse huvides tasuks kasutada kaalutud keskmise meetodit, aga ka lihtne loendamine pole alustuseks paha.)

Sellest allapoole langedes motivatsioon ja tegutsemisind vähenevad. Tunduvalt.

Mida vähem on inimesel pean-tegevusi, seda motiveeritum ja rõõmsam ta on ja seda kergema ning innukama tundega ta läbi elu kulgeb.

Kuidas olla mina ise ja vabaneda ohvrimeelsusest?

Olen ajapikku hakanud kasutama lisaks must- valgele liigitusele pean-tahan ka sõnu vaja ning valin.

Vahel ma küll ei taha ja ei viitsi mõnda asja teha, aga kui mulle või mõnele minu jaoks olulisele inimesele seda päriselt vaja on, siis ei lase ma viitsimatusel või kergel vastumeelsusel ennast peatada. Nii lisandub valikutesse uus võimalus.

Ma ei juhindu asjade tegemisel sellest, kas ma tahan või ei taha, pean või ei pea, vaid sellest, et ma valin või ei vali.

Täiesti teadlikult ja vabatahtlikult. Nii kaob ohvritunne ja vastumeelsus. Tuju säilib, asjad saavad tehtud ja teised vajadusel aidatud.

2008. aastal ilmus mu raamat, mille pealkirjaks on „Kõige tähtsam küsimus“. Väitsin seal, et selleks on küsimus: „Mida sina ise tegelikult tahad?“

Nüüd aga arvan, et on vähemalt kaks sellest veelgi tähtsamat küsimust. Mida ma vajan ja kes ma olen?

Teine neist suunab mind eelkõige mõtisklema oma vaimse olemuse üle. Selle lihtsam variant – milline (inimene) ma õigupoolest olen? – viitab isiksusele ja iseloomule.

Kalambuuritsedes võiks need kaks tähtsat küsimust kokku panna ja saada vastuseks: „Ma vajan, et ma saaksin olla see, kes ma olen, ja just selline, nagu ma olen.“

Eelkõige koduses privaatsfääris ja kõige lähedasemates suhetes, aga ideaalis igal pool.

Kui see ei õnnestu, siis on lood halvad. Kui mul tuleb tihti teeselda, end kellegi ees väiksemaks teha või tagasi hoida, mingit osa endast võimendada või varjata, on asi vabadusest kaugel.

Areng on loomulik ja vajalik. Kui nii mõelda, siis me peaksime tervitama olukordi ja inimesi, kes sunnivad meid muutuma.

Teisalt on iga inimese üks sügavamaid vajadusi olla aktsepteeritud just sellisena, nagu ta on. Ilma et oleks vaja end väga kohendada või kohandada.

Kõige lihtsam on seda seisundit kogeda mõne sõbra seltsis. Kõige toredam oleks, kui üks selline sõber oleks su elukaaslane. Mulle näib vahel, et vanematelt ja lastelt on selle ootamine ehk veidi ennatlik. Ajapikku võiksid aga ka nendes suhetes asjad paika loksuda.

Lapse ülesanne on leida mooduseid oma vanemate vastu võtmiseks just sellisena, nagu nad on. See võimaldab tal iseennast täielikumalt vastu võtta. Vanema ülesanne on lapsest lahti lasta ja teda tema õigustes tunnistada just sellisena, nagu ta on, loobudes oma ootustest järk-järgult.

Loomulikult elame suure osa elust väljaspool kodu – sõprade seltsis, tööl ja avalikus sfääris. Seal on palju loomulikum igasuguseid filtreid kasutada.

Me tsenseerime end rohkem kui kodus, kohandume normidega… Aga me igatseme ikkagi rohkem selliseid olukordi ja selliste inimeste seltsi, kus ja kellega saab olla rohkem mina ise.

Süüdistamine ja ego vajadused

Välised kammitsad on üldiselt üsna lihtsasti hoomatavad. Lapsena on nendeks vanemate käsud ja keelud, hiljem endale võetud kohustused tööandja, panga ja pere ees.

Vähem silmatorkavad on kohustused hoolitseda oma kinnisvara ja muu materiaalse kola eest. Õhkame, et oleks mul ainult rohkem aega. Saaks juba see või teine kohustus läbi…

Sisemiste vabaduse röövlitega on lood keerulisemad. Suurim neist on see, kui me keeldume oma elu eest täielikku vastutust võtmast.

Elu, teiste ja olude süüdistamine ehk psühholoogilise kontrollkeskme väljapoole paigutamine tekitab abitust ja ohvritunnet. Usun, et kõigile on tuttavad ka mitmesugused sundmõtted.

Vabadust röövib samuti võimetus oma emotsioone mõista ja kontrollida. Sellest omakorda võib tekkida sõltuvus destruktiivsetest emotsioonidest, nagu näiteks ärrituvus, viha ja enesehaletsus.

Nimetan veel mõnda sisemise vabaduse röövlit.

• Kinnijäämine ego vajadustesse, nagu heakskiit, tunnustus, hinnangulisus või soov teistest parem olla.

• Kinnijäämine kunagistesse haiget saamistesse, nendega seotud tunnete ikka ja jälle läbielamine ja selle käes kannatamine.

• Vajadus ennast teistega võrrelda ja sellest tulenevalt ala- või üleväärsuse kogemine.

Need on vaid mõned näited müriaadist sisemistest piirangutest, millega enamik meist kokku puutub.

Kuidas võtta vastutus oma elu eest?

Sisemine vabadus algab vastutuse võtmisest oma elu ja tunnete eest.

Suured sammud sel teel on varasemate hingehaavade terveks ravimine. Kõige kesksem on pidev töö iseendaga, oma vajadustega, sisemiste konfliktidega, oma isiksuse, olemuse ja vaimuga.

Õnnelik on inimene, kelle vajadused on rahuldatud. Kui rahuldame mõistlikul määral kõik oma vajadused, sealhulgas eneseteostuse vajaduse, siis saame tõusta n-ö iseendast kõrgemale. Sama loogikat kasutades on vaba see, kellel pole midagi vaja.

Näib, et suurim vabanemine on vabanemine iseendast.

Ma ei pea silmas surma, vaid oma isiksuse, identiteedi ja ego ülemvõimu alt vabanemist.

Ole vaba. Suurenda oma välist ja sisemist vabadust paralleelselt, teadlikult ja tahtlikult. Mitte keegi peale sinu ei hakka kunagi sinu vabaduse eest seisma, ka mitte su lähedased.

Nende jaoks on ehk natuke isegi mugav, kui sa osa oma vabadusest nende heaks ohverdad.