Mida sina tegelikult tahad?

„You can’t always get what you want. But if you try sometimes, you might find, you get what you need” (sa ei saa alati seda, mida tahad, kuid kui siiski püüad, võid saada, mida vajad).

Nii see Rolling Stonesi laul ütleb – ja ma olen nendega nõus. Kuid veel enam olen veendunud, et tihti on võimalik saada just seda, mida tahad, eriti kui kõigest hingest tahta.

Teine pop-filosoof, H1Briti laulja Joe Jackson, laulis oma laulus Steppin’ Out „You can’t get what you want, ’til you know what you want” (sa ei saa, mida tahad, kuni sa ei tea, mida sa tahad). Kirjutan ka sellele alla, ehk isegi suurema veendumusega.

“Sa ei saa, mida tahad, kuni sa ei tea, mida sa tahad.” – Joe Jackson

Me mõtleme ning räägime palju oma soovidest ja tahtmistest. Mehed räägivad autodest ja sellest, kui väga nad ihaldavad just niisugust Audit või naasugust Subarut.

Oma kaasadega arutame, millises kodus meile elada meeldiks. Umbes sada viiskümmend ruutmeetrit äärelinnas. Siis jätkub raha ka vanaema talu korda tegemiseks. Unistame puhkustest ja reisimisest. Suvel Saaremaale, talvel Taisse. Või sellest, mis tööd meile teha meeldiks.

Sellest, kuidas kolmekümne viieselt tegevjuhiks saada või Hispaanias varajast pensionipõlve veeta. Kujutame ette, millised meie lapsed peaksid olema. Heade hinnetega ja käimas mõnes eliitkoolis.

Me kulutame märkimisväärselt palju aega selleks, et mõelda, mida me tahame. Ja vaatamata sellele pole meil ikkagi tihti piisavalt selgust ega kindlust.

Kahtluseuss jääb sisse. See on umbes nagu uue teleka või kleidi ostmisega. Kas tegin ikka kõige õigema valiku?

Pealiskaudsed vastused ja tegelikud soovid

„Mida sina tegelikult tahad?”

Eks ole pealtnäha lihtne küsimus. Umbes nagu „Kuidas läheb?”. Mille peale vastame tavaliselt „OK”, „hästi” või „normaalselt”. Neist vastustest saab paraku välja lugeda ainult seda, et vastajal ei ole hetkel küljes mõnd teravat hinge- või ihuhäda.

Kuid ka see pole päris kindel, sest varjame oma hädasid sageli hoolikalt. Vahel vastame „tänan, polegi nagu millegi üle väga kurta”. Normaalne.

Kuidas aga vastaksid küsimusele „Mida sina tegelikult tahad?”?

Kindlasti oleks kõigepealt vaja küsimust täpsustada. Mis mõttes, et mida ma tegelikult tahan? Kas elult üldse? Kas tööl või isiklikus elus? Kas materiaalselt või emotsionaalselt?

Lihtne oleks vältida sellisele küsimusele vastamist seda naljaks pöörates – „tahan võita lotoga miljon eurot”. Tihti oleks aus ja inimlik vastata, et „ma tõesti ei tea” või „ma ei ole päris kindel”.

Veelgi ausama vestluse vältel ütleks nii mõnigi, et tegelikult tahaks end välja puhata või leida rohkem aega iseendale või olla rohkem lähedaste seltsis.

Kui ma selle küsimusega koolitusel eksperimenteerima ja selle üle ise sügavamalt juurdlema hakkasin, kohtasin väga erinevaid reaktsioone. Tegin sellest koolituse „Saavutama õppimine” keskse küsimuse.

See küsimus ilutses nii koolitussaali seinal kui koolituskaustas. Suurte trükitähtedega. MIDA SINA TEGELIKULT TAHAD?

Liiga sageli me ei tea, mida tegelikult tahame.

Paljud võtsid asja tõsiselt ning tegid selle abil enda tarvis olulisi avastusi. Teised aga ei mõistnud selle küsimuse sügavust. Isegi mu sõber ja kolleeg Urmas oli veidi mures. Talle tundus, et see küsimus võib kliente solvata.

Et edukad inimesed, kes meie koolitustele tulevad ning kes kutsuvad meid oma meeskondi koolitama, teavad kindla peale, mida nad tahavad. Mõned kliendid peaaegu solvusidki, pidades küsimust liiga elementaarseks või liiga isiklikuks.

Loomulikult polnud mul kavatsust kedagi solvata. Võib-olla lihtsustasin seda küsimust toona liialt.

Olen selle üle ka hiljem järele mõelnud, kuid lõpptulemus on sama: liiga sageli me ei tea, mida tegelikult tahame. Või mida täpselt tahame. Või mis on just praegu kõige olulisem. Või mida me tegelikult tunda või kogeda loodame.

Kuidas aru saada, mida sa tegelikult tahad? Eneseanalüüsi 5 tahku

See küsimus on nagu sibul, mida kiht kihi haaval koorides järjest uusi tähendusi avastame. Või nagu hulktahukas, millel on hoopis rohkem külgi, kui esmapilgul võiks oletada.

Esimene tähendus on seotud sellega, mis just sulle isiklikult oluline on. Mida just sina päris endast, oma sisemaailmast ja vajadustest lähtuvalt tahad? Mitte teiste mõjutusel. Mitte sellepärast, et peab. Mitte sellepärast, et kõigil on ja telekas reklaamitakse. See on heas mõttes isekuse tahk.

Teine tähendus keskendub sõnale „tahan”. Mina tahan. Mulle meeldib. Ma otsustasin. Selle vastand on „pean” või „olen kohustatud” või „on vaja”. „Tahan” on hea. „Pean” pole kaugeltki nii hea. See on vaba valiku ja vabaduse tahk.

Kolmas tähendus on seotud tähelepanu ja fookusega. Millele just praegu on vaja keskenduda? Millele rohkem aega kulutada? See on otsustamise ja eesmärgistamise tahk.

Neljas tähendus rõhub sõnale „tegelikult”. See viitab väga heale enda tundmisele ja tunnetamisele. See viitab oma sisemise hääle kuulamisele. See on enda vastu aus olemise tahk.

Viies ja viimane tähendus läheb veelgi sügavamale ja püüab aru saada, mis on tahtmise taga. Kui ma midagi tahan ja selle ka saan, siis millist elamust, kogemust või tunnet ma loodan seeläbi kogeda? See on emotsionaalsete vajaduste ja nende rahuldamise tahk.

Tuleviku planeerimine, visioon ja eluplaan

Seda küsimust võib ka teistmoodi lahata. Kõige üldisemalt küsib ta seda, millist elu sa ideaalis endale ette kujutad. Kuigi sõna „eluplaan” kõlab veidi nagu viisaastakuplaan ja sõna „visioon” kõlab teistpidi võõrapäraselt, sisaldavad nad siiski piisavalt sügavat tähendust.

Mõlemad viitavad targalt unistamisele ning julgusele oma kaugemat tulevikku ette kujutada. Nad peidavad endas veendumust, et meie elu on väga suures osas meie endi teha, mis siis, et päris kõike ette näha, ette ennustada ega täielikult kontrollida ei saa.

Rääkides asjade ettenägemisest, meenub mulle vestlus oma poja Robertiga. Ta oli just äsja viisteist saanud ning me rääkisime elust ja tulevikust. Korraga jõudsin pealtnäha lihtsameelse mõtteni, mis samas peidab endas sügavat ja veidi valusat tõdemust.

Meenutades, milline ma ise samas vanuses olin, valdas mind korraga õud. Kui palju peab üks noor inimene oma elu alustades läbi tegema, valima, kaaluma ja otsustama! Ja kui vähesest on tal 15-aastaselt päriselt aimu!

Loomulikult võib ta asju ette kujutada, ning usun, et mida selgem visioon tal on, seda rohkem on tal ka mõju asjade tegeliku käigu üle. Kuid valikute ja otsuste arv on suur: mida õppida, mis ametit eelistada, kellega koos peret luua, millist elustiili jahtida, mitu last saada … Ja need on kõigest peamised suured otsused, mille vahele jääb suur hulk väikeseid.

45-aastaselt on viimasele möödunud kolmekümnele aastale lihtne tagasi vaadata, asju meenutada ja seoseid näha. Kuid viieteistkümneselt tulevikule mõeldes sama teha on väga keeruline.

Eesmärkide seadmine ja valikute tegemine

Igapäevasemalt ja arusaadavamalt, aga samas ka valusamalt kerkib küsimus „Mida sina tegelikult tahad?” üles väikeste ja suurte valikute puhul.

Kas teha homsed koolitükid täna ära või minna hoopis sõpradega välja? Kas minna ülikooli või hoopis maailma avastama? Kas valida eriala, mida vanemad soovitavad, või see, mis endale õige tundub?

Millist rooga restoranis valida? Kas osta uus auto või oodata? Kas minna perega laste talvevaheajal puhkama suusamäele või palmi alla? Kas võtta vastu ahvatlev projekt ja riskida ülekoormusega?

Või leida endas jõudu öelda viisakalt „ei”? Kas teha lõpparve tippspordiga või jätkata veel järgmise olümpiani?

Kas võtta endale veel tükk liisingut kaela või mitte? Kas kannatada veel aasta või paar ülemuse vaimset terrorit või lüüa kohe uks kinni? Kas tuua maailma veel üks laps või mitte?

Loetelu võiks jätkata sõna otseses mõttes lõputult.

„Mida Sina tegelikult tahad?”

See küsimus, millest siin kõneleme, ei ole kahjuks iseenesestmõistetav.

Üks koolitusel osaleja kirjutas tagasiside ankeedis: „See on mu elus esimene kord, kui mul on kolm päeva ainult enese peale mõtlemiseks”. Küllap oli ta varemgi mõelnud, mida endale tahta, kindlasti oli ta paar korda elu mõtte üle juurelnud, kuid mitte kunagi polnud ta vaikuses ja rahus saanud endalt küsida: „Mida ma tegelikult oma elult tahan?”.

Mind ennast aitab see küsimus kõige praktilisemalt aasta eesmärkide seadmise ning tegevusfookuste valimise juures.

Kui ma oma aastat planeerides endalt küsin, mida ma tegelikult tahan, siis pean silmas kahte asja: milliseid tulemusi, tegevusi ja projekte ma kõige enam väärtustan, ning kuidas ma kõiki neid tunnetuslikult kogeda loodan.

Mõtlen läbi, milliste asjade ära tegemine aitaks mul säilitada seda, mis on mu elus hästi, ning mis aitaks mind lähemale sellele, mida ma pikemas plaanis soovin. See küsimus aitab ette plaanida seda, kui palju pingutust, stressi, lõbu, rõõmu ja rahu ma selles aastas kogeda loodan.

Milliste asjade ära tegemine aitaks sind lähemale sellele, mida sa soovid?

Milline aasta see üleüldse olema saab? Kas arengu, pingutuse või hoopis kergemalt võtmise aasta? Tööle keskendumise või perega olemise aasta? Muutuste või stabiilsuse aasta?

Erialavalik ja ühiskondlikud ootused

Sageli me teeme asju, mida justkui on mõistlik ja normaalne tahta. Pole vähe neid, kes on võtnud vastu pakkumise tõusta karjääriredeli järgmisele pulgale, sest taolisest pakkumisest ei öelda ju ära.

Aga kas üks taoline karjääri tegemine on just see, mida sina tegelikult tahad? Või on see midagi säärast, mida igaüks ning seega ka sina just nagu peaks tahtma?

Ka kooli ja elukutse valikul on inimesed tihtipeale kummaliste tegurite mõju all. Mõnikümmend aastat tagasi läksid hästi paljud TTÜsse (toonasesse TPIsse) õppima sellist ala nagu toiduainete töötlemise tehnoloogia või ühiskondlik toitlustamine.

Vaevalt, et enamik noortest, kes need alad valis, tundis millegi taolise suhtes tugevat sisemist tõmmet. Aga see oli toona kasulik ja prestiižne. Nii sai tööle restorani, poodi või hulgilattu. Seal oli neil juurdepääs ka heale ja paremale, mida poes tavaliselt müügil polnud.

Üks viimase aja analoog eelkirjeldatule on näiteks haldusjuhtimise eriala. Kümned ja kümned noored läbivad stuudiumi ja saavad vastava diplomi. Aga kas nad tahtsid lapsena haldusjuhiks saada? Tõesti? Ja mitte bussijuhiks või politseinikuks?

Väga ebatõenäoline. Miks nad siis selle eriala valisid? Sest see on popp. Või kuna see kõlab paljutõotavalt. Või ehk ka sellepärast, et midagi muud lihtsalt ei tulnud pähe.

Mulle annab moraalse õiguse sel teemal sõna võtta asjaolu, et tegin ise keskkooli lõpus oma haridusteed puudutava otsuse üsna samamoodi. Mul polnud õrna aimugi, mida ma tegelikult õppida tahan. Ülikooli minek tundus mulle täiesti iseenesestmõistetav.

Tartusse mind ei tõmmanud. Kuna mu isa oli lõpetanud Tartus füüsika eriala ning mu õde töötas parajasti TPIs, siis hakkasin huvi tundma tehniliste alade vastu. Raadiotehnika nimeline eriala näis kõige ahvatlevam.

Sinna oli korralik konkurss, see näis väljakutsuvalt keeruline ning pidi ka hea töökoha kindlustama. Nii saigi minust peale keskkooli lõpetamist raadiotehnika üliõpilane.

Enese vähene tundmine, mugavus ja väliste tegurite liigne mõju viisid mind otsuseni, millel polnud minu tegelike tahtmiste, olemuse ega vajadustega mingit pistmist.

Kuidas aga aastate möödudes oma tegelikud tahtmised paremini ära tunda ja mitte langeda staatuse lõksu? Loe järgmisest artiklist, kuidas läksin 35-aastaselt peaaegu doktorikraadi tegema ja mida see kogemus mulle õpetas.