Iga “negatiivne“ muutus pole negatiivne, eriti pikas plaanis
Artiklit saad lugeda ka Alkeemia lehelt, kui sul on Alkeemia tellimus.
Meile kõigile meeldivad head muutused (ja et need toimuvad enamasti tänu meie endi jõupingutustele) ja kellelegi ei meeldi halvad muutused (ja et need on tavaliselt väliste jõudude korraldatud).
Ausalt öeldes ei ole need väited õiged, kui lihtsustamine ja must-valge suhtumine kõrvale jätta. Me teeme palju rumalaid samme, mis muudavad olukorra halvemaks. Elu ja inimesed meie ümber teevad aeg-ajalt üllatusi ja muudavad asju paremaks.
Elumuutused ja nendega leppimine
Mitte iga „positiivne“ areng pole kergesti seeditav. Iga üllatav muutus ja paljud kavandatud muutused paiskavad meid tasakaalust mõnevõrra välja. Mida suurem on muutus, seda rohkem ta meid tasakaalust välja viib.
Mida suurem on muutus, seda raskem on sellega harjuda. Võtame näiteks kolimise uude koju või abiellumise. Rääkimata esimese (või vahet pole mitmenda) lapse saamisest.
Me kipume sageli eelistama asju just sellisena, nagu nad on. Suur tänu, pole vaja midagi muuta.
Ja mitte iga „negatiivne“ muutus pole negatiivne, eriti pikas perspektiivis vaadatuna. Enamik elus ette tulevaid probleeme osutuvad hiljem meie suurimateks arenguhüpeteks.
Paljud vead on väärtuslikud õppetunnid, mis takistavad meil tulevikus suuremaid vigu tegemast.
Mida suurem on muutus, seda raskem on sellega harjuda.
Püüan siinkohal empaatiaga öelda, et muutused on enamiku inimeste jaoks üldiselt rasked. Kuid neid saab teha lihtsamaks. See on ka käesoleva kirjutise üks peamisi eesmärke.
Meistermuutujaks saamise ja muutuste lihtsamaks tegemise olulisim aspekt on enda isikliku muutuste suhtes eksisteeriva teatava im- muunsuse mõistmine ja ületamine.
Selle termini võttis kunagi kasutusele Harvardi psühholoogiaprofessor Robert Kegan oma raamatus „Immunity to Change“.
Amazonis kõlab selle raamatu tutvustus nii:
„Ühe hiljutise uuringu tulemused näitavad, et kui südame- arstid patsientidele teatavad, et harjumusi muutmata surevad nad peagi ära, siis vaid iga seitsmes suudab vajalikke muudatusi edukalt ellu viia. Soovist ja motivatsioonist ei piisa: ka siis, kui tegemist on sõna otseses mõttes elu või surma küsimusega. Võime muutuda on meeletult raskesti saavutatav.“
Kõik peaks justkui arusaadav olema. Kui sa oma harjumusi ei muuda, siis sa sured ära. Kuus inimest seitsmest ei lase end sellest kõigutada.
Kunagi peame me kõik surema, aga ikkagi – kui anda valida, siis enamus vähemalt ütleks, et nad tahavad edasi elada.
Valmisolek muutusteks
Kegani väitel on see nii, sest inimesed on muutuste suhtes immuunsed.
Nii nagu loomulik immuunsus (kui tervis on piisavalt hea) hoiab meid haigestumast ja säilitab olemasoleva hea tervisliku seisundi, on meie psüühikas varjatud mehhanismid, mis toimivad võimsa jõuna olemasoleva seisundi säilitamisel, isegi kui see pole meile hea.
Sellel nähtusel on ka teisi nimesid. Kõige sagedamini räägitakse sekundaarse ja varjatud kasu põhimõttest.
Kui meie seisundis või käitumises on midagi düsfunktsionaalset, irratsionaalset ja isegi kahjulikku, siis tasub otsida varjatud, sageli alateadlikku kasu.
Me võidame sellest midagi. See rahuldab mingeid meie vajadusi üsna piisavalt – muidu me seda ei teeks.
Hetkeolukorra mõistmine
Püüdes oma praeguse olukorra või käitumise varjatud kasu mõistmata endale muutust peale suruda on sama, mis käsipidur peal autoga sõita.
Sõltuvalt piduri pidamisest võid sa natuke ju edasi liikuda, kuid üldjuhul mitte väga palju. Pidurit tallamata on alati parem sõita.
Näiteid pole vaja kaugelt otsida. Me püüame ämmale meele järele olla ja sööme taldriku tühjaks ka siis, kui vähemalt pool sellest meile üle jõu käib.
Kuid headel suhetel on oma väärtus. Jah, suitsetamine on kahjulik tervisele. Aga omamoodi on see ka hea – sa saad puhata, sa hingad sügavamalt, sa lood või säilitad suitsetades suhteid teiste inimestega.
Üldjuhul pole need protsessid teadlikud, aga neid on vaja teadvustada.
Kõigepealt tuleb mõista muutmist vajava olukorra varjatud kasu ja seejärel leida võimalusi.
Et ületada immuunsus muutuste suhtes, tuleb kõigepealt mõista muutmist vajava olukorra varjatud kasu ja seejärel leida võimalusi, kuidas praeguseid vajadusi paremini rahuldada.
Uute käitumisviiside või harjumuste puhul tasub liikuda väikeste sammudega, mitte suurte hüpetega.
Kegan võrdleb seda õhukesel jääl kõndimisega. Sa ei hüppa ju suure hooga peale, vaid katsud pigem ühe ja siis teise jalaga. Kui jää ei kanna, saab ainult üks jalg märjaks, mitte kogu keha.
Katsetades uut muutust, on lihtsam alustada sellega väiksemas mahus, et vältida suuri probleeme ja pettumusi.
Immuunsuse ületamisel on vaja kaaluda ka tekkida võivate probleemide ja loodetava kasu vahekorda.
Harjutus tuleviku nägemiseks
Tony Robbins on suurepärane muutuste treener. Oma koolitustel kasutab ta tööriista, mis kannab nime „Dickensi protsess“.
Ta laseb osalejatel ette kujutada, millised on mingi probleemse aspekti või käitumise muutmata jätmise võimalikud negatiivsed tagajärjed viie, kümne ja kahekümne aasta perspektiivis.
Selle harjutuse käigus palub ta inimestel muutuste tegemata jätmise negatiivseid tagajärgi võimendada ja sellest tulenevat valu tunnetada.
Robbins usub, et nende kahe hoova – nii rõõmu kui valu – kaalumine aitab kasvatada soovitud muutuse eduka elluviimise tõenäosust. Enamik inimesi arvab, et präänikust piisab.
Robbins aga väidab, et suurema osa inimeste puhul mõjub piits palju paremini. Kuid piits JA präänik üheskoos on täiesti võitmatu kombinatsioon – eriti kui inimene ise neid rakendab.
Piits ja präänik üheskoos on täiesti võitmatu kombinatsioon.
Kokkuvõtteks: keerulisi muudatusi ellu viies tuleb kõik muutuse tegemise põhjused kirja panna. Pane kirja kõik oodatavad kasutegurid ja boonused.
Mida veenvamad ja sisukamad põhjendused, seda parem. Mõnikord piisab muidugi vaid ühest suurest argumendist.
Seejärel pane kirja kõik muutumise toimumata jäämisega seotud miinused ja negatiivsed tagajärjed. Ja siis kasuta mõlemat hooba, et suuta vajalik muutus reaalselt ellu viia.
